neljapäev, 25. august 2016

TÄHELEPANU: vlog jääb ära, aga selle asemel tuleb Facebooki live

Kas mäletate, kui kunagi ammu muistsel aal ma tegin teile üleskutse jätta postituse kommentaariumisse küsimusi, mida tahaksite minu käest küsida ja millele ma lubasin suure suuga vlogis vastata ja võimaluse korral ka Joosepi kampa haarata? No ehk ähmaselt kellegile ikka meenub. Isegi, kui ei meenu, siis pole ka hullu, sest olgem ausad, see oli ju enam kui seitse kuud tagasi antud lubadus. Selle aja peale unustaks isegi mu vanaema ära, et midagi nagu oli ootel. Ja ausalt see vlog pole mitte minu laiskuse või ükskõiksuse pärast siiani ilmumata jäänud, vaid kõik seisab ainult ühe tüübi taga. Tegelikult
me märtsis võtsime isegi küsimused ette ja hakkasime neile rõõmsalt otsast vastama, kuid juhtus nii, et (ma küll ei mäleta enam, et millise küsimuse juures täpselt), aga me läksime suts vaidlema ja nii jäi see salvestatud vlog teil nägemata :D Ja kui need emotsioonid ükskord vaibusid, siis tuli Joosepil mingisugune masterplan, et küll oleks alles kift, kui teeksime vlogi hoopiski õues, sest temale teadaolevalt pole veel ükski blogger õues vlogi teinud. Mina ei oska seda kinnitada ega ümber lükata, sest ma ei jälgi kõiki Eestimaa blogisid. Ütles veel, et siis on kõik nii mõnusalt roheline, linnusirin taustaks jne. Mulle see mõte oli täitsa mokka mööda ja nii jäingi heas usus aprillikuud ootama. Me leppisime isegi ajavahemiku kokku, et mis ajaks peab see vlog purki saama ja teie ette ilmuma, aga vlogi ikka njetu, eksole.

Kui arvate, et ma ei käinud Joosepile peale nagu mingisugune uni, siis eksite rängalt. Ma arvan, et ta hakkas mingi aeg isegi õudusunenägusid minu vlogi teemaliste küsimuste pärast nägema, tekitades vaesele mehele endaga suhtlemisel ärevushäireid. Näe, jälle see kuusemutt tuleb oma vlogiga. Millal me vlogi filmime, vlog ootab endiselt, lugejad ootavad vlogi, kas lähipäevil vlogi ka filmime, millal lugejate küsimustele vastame, kuule vlog on ikka veel tegemata, äkki teeks ühe vlogi?! Ma olen nagu kõik need kuud talle korrutanud ja meelde tuletanud, et vlog ootab ja lugejad ootavad. Küll olen heaga proovinud, siis ähvardades, virisedes, vingudes, meelitades ja keelitades, mangudes ja paludes, kurtes ja seda kõike nii suuliselt, kui ka kirjalikult, aga no ikka mitte essugi. Alles eelmisel nädalal nii möödaminnes uurisin, et millal, millal me vlogi salvestame. Ja teate, mida tüüp vastas selle peale? "Kallis, ära muretse selle pärast, sellega saab kõik korda!"
Mul vajus konkreetselt karp lahti ja jõllitasin teda peale sellist vastust täiesti juhmi näoga, et no mida asja. Mis asi siin korda saab, kui ma tunnen, et olen oma lugejaid alt vedanud ja ühtlasi tuletasin talle meelde, et tema masterplan kevadel filmida, kui KÕIK on nii ilus ja ROHELINE, et vaadaku korraks aknast välja. Isegi mina pime näen, et väljas on juba praktselt sügis käes ja puud langetavad lehti ja muru kuivab. Aga noh, selle minu pika jutuvada peale kordas Joosep lihtsalt uuesti ja rahulikult, et kõik saab korda.

Aga teate mis? Kuna ma olen nende seitsme kuu jooksul kuulnud nii palju erinevaid versioone ja lubadusi, et kus, millal ja mis asendis me võiksime vlogi salvestada, siis mul pole enam usku ja võtsin ohjad nüüd enda kätte ja langetasin otsuse. See kuramuse vlog jääb tulemata, kuid teie küsimustele vastan ma ikka. Ja ei, mitte kirjalikult, nagu ma siin ja siin tegin, vaid... TÄHELEPANU! Ma teen homme oma Facebooki blogilehel live, kus kõik küsimused saavad vastatud. Selleks võtan ma appi oma õetütre Jaanika, kes filmib toda live ja loeb mulle teie küsimused ette. Ja kuna me oleme varasemalt Joosepiga korra üritanud toda vlogi salvestada, siis ma tean ühtlasi vastuseid ka nendele küsimustele, mida osad lugejad Joosepilt küsisid. Tean, et see pole ehk päris see, kui mina vastan ise tema eest, aga no ma arvan, et see on igal juhul parem variant, kui oodata millal see mees end ükskord ometigi liigutama hakkaks, eksole.
Ja siis tema ütleb mulle, et ta jääb iga kord vanaks, kui ma valmis saan või tema juurde jõuan, aga no kui tema nimetab minu aeglust vanaduseks, siis ma peaksin tema aja peale juba ammu kõdunenud olema :D

kolmapäev, 24. august 2016

Mõnusad kaeraküpsised

Kui ma Maarul külas käisin, siis ta tegi kaerahelbeküpsiseid ja ma pean käsi südamel tõdema, et ma pole ealeski varem nii maitsvaid kaerahelbeküpsiseid söönud. Eriti veel teades mind, kes pole tea mis suurem asi küpsetiste fänn, siis võite tõesti mu sõnu uskuda. Nii ma pidin ka ise koheselt selle retsepti endale hankima ja järgi proovima. Kuna ma ei armasta neid nisujahupomme ja kõiksugu muid saiatooteid, siis ei leia mind just eriti tihti istumas jahuse ninaga hõrkude küpsetiste kokaraamatus. Ja kui päris üdini aus olla, siis ma pole oma lühikese elujooksul mitte ainsamatki küpsist küpsetanud (piparkooke ma sinna alla ei loe). No igatahes on see retsept imelihtne ja seega leidsin, et antud retsept on just paras minusugusele algajast kondiitrile. Kusjuures ma olen alati oma varsaaruga arvanud, et pea igasse küpsisetaignasse käib raudpoltkindlalt muna ka sisse,no et see on selline must have komponent ühes tavalises taignas, aga võta näpust- ei käi! Aga aitab lobast. Ma šeerin teile ka seda universumi lihtsamat retsepti.

Vaja läheb:
  • pool pakki taluvõid
  • 1 klaas suhkrut
  • 1 klaas nisujahu
  • 0,5 tl soodat
  • kaerahelbeid
  • 250g hapukoort

Valmistamine:
Viska pool pakki võid kaussi ja sulata see näiteks mikrolaineahjus (laiskade perenaiste kiirversioon). Kui või on sulanud, siis vala sekka suhkur ja sooda ning sega ühtlaseks massiks. Nüüd lisa hapukoor ja jahu ja sega uuesti seni, kuni mass muutub ühtlaseks ning seejärel lisa kaerahelbeid. Kaerahelbeid tuleb lisada vastavalt tundele ja taignakonsisdentsile, et oleks sellise paraja tihedusega mass, mida oleks hea lusikaga ahjuplaadile tõsta. Ahjuplaat kata lihtsalt küpsetuspaberiga ja küpsiseid tuleb küpsetada eelsoojendatud ahjus 180C juures umbes 15 minutit. Eriti hästi maitsevad otse ahjust tulnuna ja külma piimaga! ;)


Aromaatne päev

Sain täna oma meilipostkasti kirja, kus kutsuti inimesi reisile Itaaliasse, mis on just spetsjom pimedatele mõeldes planeeritud ja organiseeritud. No et keskendutakse rohkem kompimisele, nuusutamisele, maitsmisele ja kuulmisele. Ma lugesin antud meili sedasi pooldiagonaalis läbi ja jätsin ootele, et seda suts hiljem, peale päevaseid toimetusi, uuesti lugeda ja võib-olla isegi antud võimalust ka kaaluda.

Täna ühtlasi külastasin ka dermatoloogi, kuhu ma oma aega kannatlikult pool aastat olin oodanud. Kusjuures äärepealt oleksin tänu oma temperamendile aja tühistanud, kuna ma suutsin eile niivõrd...ee, ma ei teagi, mis see õige sõna oleks...ärrituda? Igatahes ühel momendil jooksis mul juhe totaalselt kokku, et mul oli hetkeks kõigest täiesti poogen, kuid õnneks sai kaine mõistus ruttu taas võimust, enne kui oleksin millegi idiootsega hakkama saanud.

Hommikul sheivisin siis enda intiimpiirkonna ära ja õngitsesin pesusahtlist kõige uuema ja ilusama pesu välja, no et arsti juures end maksimaalselt mugavalt ja hästi tunda. Riiete valimise juures tekkis mul küll korraks dilemma, et kas panna kleit, püksid / seelik ja mingi topp, kuid lõpuks otsustasin siiski kleidi kasuks, sest mulle tundus, et kui mul oleksid püksid jalas, siis see lahtiriietumine oleks palju piinarikkam ja ebamugavam, aga kleidiga on lihtne- siuhti üle pea ja oledki paljas. Minu paanikaosakond oli muidugi täiesti asjatu, sest mul oli kohutavalt tore ja sõbralik tohter, kes koheselt oma olekuga minusse enesekindlust süstis ja mul polnud vähimatki probleemi end siit ja sealt, kus iganes vaja, näidata. Hea uudis on see, et mul pole mitte ühtegi halvaloomulist sünnimärki ja arst suisa kohe kiitis mind, kui teatasin, et tulin sünnimärke kontrollima. Põletushaava ja villide kohta ei öelnud ka miskit erilist, vaid ulatas mulle käsimüügil oleva ravimibrošuuri, mida soovitas siis 2-3 korda päevas peale määrida. No ja kuna mina pole mingi lahja vennike, siis oli mul varnast kolmaski mure letti laduda ehk valged laigud. Põhimõtteliselt öeldi mulle, et ma ei pea nende laikude pärast sugugi muretsema, et need tulevad ja lähevad ning pigem on seotud tõesti stressi ja pingetega. Tähelepanu tuleks neile siis rohkem pöörata, kui need laigud muutuvad roosakaks või hakkavad punetama või ketendama, aga no kuna mul nendest eelnimetatud asjadest ühtegi pole, siis peale ühe shampooni, mis küll on peanaha ja juuste pesemiseks mõeldud, kuid võib ka keha pesuks vabalt kasutada, ma muud soovitust ei saanudki.

Aga kui teil tekkis nüüd küsimus, et mismoodi on seotud omavahel postituse pealkiri "Aromaatne päev" ja selle sisu, siis kohe teen väikese ülevaate.
Hommikul köögis ringi siiberdades tundsin sellist roiskunud lõhna, ma ei ütleks, et see oleks olnud konkreetne hais, aga selline kergelt ebameeldiv lehk oli õhus. Esimese loogilisena tunduva asjana nuusutasin ma kraanialust kappi, sest seal me hoiame prügikasti ja nii ma kahtlustasingi, et äkki vajab prügikast kiiremas korras välja viimist, aga seal oli kõik jokk. Eelmisel õhtul olin mädanevad tomatid ja käärima läinud õunad ka minema visanud ja seega selles ei saanud ka asi olla. Aga no kuna mul ei olnud aega seal poolt päeva jäljekoera mängida, siis jätsin asja sinnapaika.

Linnas sain õetütre Jaanikaga kokku, kelle ma kutsusin endale appi, kuna Pärnu haigla registratuuris on järjekorrasüsteem, mis on vist pea igas polikliinikus ja pangas. No et võtad numbri ja ootad aga rõõmsalt oma aega. Kõik on väga viks ja viisakas, aga selle juures on tibatillukene probleem. Ma olen täiesti võimeline täispimedana, juhtkoera abiga, iseseisvalt haiglani jõudma, registratuuri üles leidma ja kui väga hästi läheb, siis ka järjekorranumbri endale hankima, aga vot kui see numbrikõll kõlab üle ootesaali, siis minul pole halli aimu ka, et kas see kõll oli nüüd mulle mõeldud või pean veel 16 teise patsiendi järgi ootama. Loomulikult jääb üle variant küsida kaaskodanikelt, aga no siin on jälle väga palju muid nüansse.
1. Ma leian abivalmi inimese, kuid paraku on tolle inimese järjekorranumber enne mind ja seega peab ta mingil hetkel minu kõrvalt lahkuma, tuues mu taas tagasi algseisu;
2. Ma leian inimese, kes mulle ise lahkelt abi pakub, kuid tavaliselt kipuvad need inimesed olema kohutavalt uudishimulikud ja tüütud. Nad haaravad mu turvaliselt oma haardesse, kirjeldavad polikliiniku interjööri ja haiglaselt väljanägevaid inimesi,vahepeal teeb nii möödaminnes ka ülevaate oma haigus- ja eluloost  ja ei lahku mu kõrvalt enne, kui on mu turvaliselt kodubussile saatnud ning üllatusena ei tuleks mulle ka see, kui hiljem selgub, et tegu on sootuks vale bussiga;

Seega, seni kuni ei ole need järjekorrasüsteemid häälliidesega varustatud, siis ma eelistan taolistesse hiiglasliketesse asutustesse nägija endaga kaasa haarata. Kuigi jah, pean tõdema, et olen asjaolude sunnil pidanud ka täiesti üksi hakkama saama.

Kui  kesklinnast Jaanikaga bussi peale ronisime, siis tundsin momentaalselt, et see transport on hapnikust tühjaks hingatud.Ja vähe sellest, et bussis valitses oht hapnikupuuduse kätte lämbuda, oli seal tunda higi- ja kusehaisu. No ja kuna mina ümbritsevat keskonda ei näe, siis vahepeal tekkis küll kuri kahtlus ja sarnane tunne, nagu ma sõidaksin praegu Tallinna Kopliliinide trammil koos alkassidega. Tagatipuks tungis mu ninna kirbe okselehk, mis Jaanika sõnul tuli minu eesseisvalt kodanikult. Ma pole muidugi selline inimene ka, kes alati kõik vaikselt ära kannatab, vaid ma prauhti otse küsisingi Jaanikalt, et mis okselehk see on ja kas tunneb ka või on asi ainult minu ülitundlikus ninas. Ma ei mõelnud miskit paha, aga suuretõenäosusega too haisev inimene ka kuulis minu viginat ja märkas mu ninakrimpsutamist. Ma ei tea, mis eriline transport see oli, aga tõesti vägisi tekkis tunne, nagu ma oleksin kuskile väljaheidete transportvagunisse sattunud. 

Vähe sellest, et kogu ümbritsev maailm täna lehkas, siis Janet otsustas ka polikliiniku liftide ees roopa panna. Ma ei tea, mis tal hakkas või kas sõi heinamaal miskit jama endale sisse, kui lasin ta jooksma, kuigi see viimane variant on kõige tõenäolisem. Aga no ma ei põe, sest meditsiiniasutuses ikka juhtub. Kellel oksendab laps või kellel lööb põhja alt ära või mis iganes. Kuna meil polnud kummalgi midagi sellist kaasas, millega seda jama kokku kraapida, siis läksime andsime infoletti teada ja koristaja saadeti kohe peale olukorda likvideerima.

Koju jõudes tohkendas Joosep miskit köögis, mis minu jaoks oli veits tavatu, kuna ta väga sageli sinna tohkendama ei satu. Kuid selgus, et ta oli seal natuke korda löönud ja lehka likvideerinud ning korteri tuulutamise käigus minu orhidee teise korruse aknast alla kukutanud :D
Tahate ka siis teada, et mis see lehkas seal köögis?
No meil naabrimees on jahimees, kes aeg-ajalt toob Pythonile kitseliha ja no viimati tõigi mingi nädal tagasi. Mina arvasin, et Pythonil on need kondid juba ammu unustatud, läbi seeditud ja välja kakitud, aga EI! Joosep kohe ei andnudki neid Pythonile ja siis unustas sootuks need kondid koos lihaga kuskile kööki. No ühesõnaga kuskile, kust mina ei oska otsida ega vaadata ning see siis roiskuski seal vaikselt omaette. Aga ega sellega veel lugu lõppenud... Joosep mõtles, et tema koer on niivõrd ränk, et kannatab roiskunud liha ja konte süüa küll ja söötis kogu selle kammajaa Pythonile rõõmsalt sisse, kuid mõned tunnid hiljem oksendas Python selle täies mahus välja.

HOIATUS! Ma räägin nüüd miskit eriti rõvedat ja kui te parasjagu sööte või olete niisama elava kujutlusvõimega, siis no parem ärge lugege, ausalt!

Igatahes Joosep laseb tavaliselt Pythonil oma okse ära süüa ja ühe korra oli isegi nii, et Python sõi mingit jama väljas ja kui tuppa jõudis, siis pani loomulikult toas roopi, sõi oma okse ära, siis oksendas uuesti välja, sõi uuesti ära ja oksendas uuesti ja niimoodi kolm tiiru järjest. Ausalt, ma oleks ise tahtnud sinna samma kõrvale ketti panna. Aga no ega täna eelnevatest kordadest väga ei erinenud, sest samal ajal, kui ma diivanil istusin, siis lihtsalt ühel hetkel Python väljutas kogu oma sisikonna diivani ette ja see lehkas nagu konkreetne pask. Päriselt, see oli sellise haisuga, nagu Python oleks läbi suu s*ttunud. Aga no teda ennast see sugugi ei häirinud, vaid kugistas selle aga uuesti endale sisse. Ma kartsin, et ma suren ära selle haisu kätte või halvimal juhul saan ajukahjustuse!

Kui kogu sellest okserallist oli möödas paar-kolm tundi, siis otsustasin mina, et ma teen väikese uinaku, kuid kui olin just kõige magusamasse unne suikumas, kuulsin ma kuidas Joosep Pythoni elutoast kibekähku ära lohistas, sest tüüp hakkas uuesti roopama. Joosep lohistas tüübi vannituppa, kuna seal on meil kivipõrand ja siis Joosepi sõnul ei riku see põrandat, et palju rängem oleks, kui kõiksugu vedelikud laminaadile satuksid. No mul ausalt öeldes oli tegelikult suht poogen, sest ideaalis oleks ma eelistanud, et roopaks üldse õues, teise variandina esikus ja viimase variandina vannitoas. Ma olin nii äksi täis ja sädistasin õhku ahmides, et kui rõve see on, kui koer oksendab seal ruumis, kus mina end pesen. Ruum kus ma tulen duši alt ja olen värske ja puhas ja siis on enne seda koer seal täiega roopand. Ja kogu seda minu kiiret, energilist, rahulolematut, õhku ahmivat ja jõuetut jutuvada saatis samal ajal taustal Pythoni läkastamine ja röhitsemine vannitoas, mille peale Joosep lihtsalt prantsatas naerma ja ütles, et ärgu ma ajagu teda naerma.
"Mis mõttes naerma? Mul pole üldse naljakas, ma olen täiesti kohutavalt häiritud ja ma tunnen kuidas ma praegu närvi lähen!"
"Ma ei saa olla tõsine, kui Sa sedasi räägid, Sa oled lihtsalt nii naljakas ja Su jutt on ka naljakas," lagistas Joosep südamest naerda.

No vot ja nüüd ma jõuan tagasi selle meili juurde, kus pakuti erakordset võimalust kogeda reisil maitseid, lõhnu, kuulmist ja kompimist, siis peale tänast päeva... Ausalt, ma EI taha. Mu limiit on kõiksugu lõhnade ja häälte osas täiesti  ületatud! Mitte, et keegi vägisi mind reisile viiks või saadaks, aga lihtsalt- ma EI taha!

PS. Sellest tuli nii kohutavalt pikk postitus, et vahepeal jõudis isegi kuupäev vahetuda, aga igatahes arstil käisin ma ikka 23. augustil ja tegelikult tahtsin ma PPS-na märkida, et mul on täpselt kuu aja pärast sünnipäev! Nii et hakake aga mulle kingitusi varuma :P Kusjuures ma olen 23-25. september suure tõenäosusega üksi, niuks. Nii et mul oleks vaja hääästtiiii palju kingitusi, mida ma saaksin kurvastuse peletamiseks ja lohutuseks terve nädalavahetuse avada :D

PPs. Jaa, olen teadlik, et see postitus on juba kaks kilomeetrit pikk, aga ma lisan siia lõppu endast kaks pilti, mis Jaanika minust bussis tegi, kui Kilingi-Nõmme sõitsime. Ta nimelt punus mulle sõidu ajal vot sellise sonksi ;)


pühapäev, 21. august 2016

Paar päeva peale õnnetust

Eile oli imeline päev, aga enne, kui ma jagan oma emotsioone ja nostalgiat seoses eilsete pulmade ja lapsepõlveradadel käimisest, jagaksin ma hoopiski oma õnnetuse tagajärgi. Eile hilisõhtul, kui koju jõudsime ja hakkasime Joosepiga magama sättima, siis uurisin, kas tahab minu põletushaava ja ville ka näha. Nojah, selline veidi tavatu asi, mida teisele enne und pakkuda, eksole. Aga no me tegelikult olemegi Joosepiga sellised tüübid, kes üksteise haave uudistavad. Või õigemini mina seda küll vabatahtlikusekorras ei tee, aga kui Joosep saab endale mingi ränga haava, siis soovib, et mina ka tutvuksin sellega. Tavaliselt peab ta mind selleks kaks päeva mööda korterit taga ajama, aga kui lõpuks mu kätte saab ja vägisi sunnib oma haava näppima,siis ma natuke öögin ja kisendan. Eile ma aga lihtsalt oletasin, et ta võiks tahta näha mu haava, kuna Joosepile läheb üldjuhul vägagi korda see, et mismoodi minu haavakesed paranevad. Lihtsalt tavaliselt diabeetikutel kipuvad kõiksugu haavad ja põletikud kauem ja vaevalisemalt paranema ning seega ta tunneb alati muret, et kuidas, kas ja mis olukorras mu haavakesed on. No ja kuna vahetult peale õnnetust pidi Joosep suvepäevadele sõitma ja kui eile koju naases, siis põrutasime suhteliselt kohe edasi Läänemaale, oma armsate sõprade pulma. Seega polnud vahepeal võimalust lähemalt minu haavaga tegeleda. Vaherepliigina pean kohe ära märkima, et see oli üks tõeliselt imeline ja muinasjutuline pulm! Aga no kindlasti teen sellest supertoredast päevast eraldi emotsioonipostituse ka.
Aga rääkides edasi haavast, siis Joosepi reaktsiooni, kui sellist, ei osanud ma tõesti oodata. Kui pluusi üles tõstsin ja tudupüksivärvlit veidi alla tõmbasin, siis Joosepi ehmatusreaktsioon väljendus lausega "Ohsaa kurat!"
Mina ise ju oma põletushaava ei näe ja oletasin, et mul see kergelt punakas ja paar villikest, aga Joosepi sõnul on mul see suisa lillakas, nahk siit-sealt veidi kobrutab ja osaliselt on uus kiht nahka peale tekkinud. Saades teada, et mul on arvatavasti täitsa kohe mingisuguse kindla astme põletus, siis imelikul kombel meenus mulle täna hommikul üles ärgates, et tuleval teisipäeval on mul dermatoloogi juurde aeg kinni pandud, mida ma juba oma pool aastat oodanud olen. Tegelikult panin selle arstiaja endale kinni seoses ühe kahtlase sünnimärgiga intiimpiirkonnas ja mingisuguste laikude pärast, mis mu nahale stressirohkel perioodil tekkisid. Ega ma ei tea, kas heledad laigud ja stress on kuidagi omavahel seotud, aga no eks sellepärast ma dermatoloogi juurde sammud seangi. Sattusin kunagi Briti blogist lugema ühte nahaprobleemiga seotud postitust ja nagu ikka, siis lugejad jagasid ka omi mõtteid ja rääkisid avameelselt kaasa ka oma nahaprobleemidest ja muredest ning ühe lugeja kommentaar jäi mulle silma. Kuna ma hetkel seda postitust üles ei leidnud, siis ei saa kahjuks kopeerida täpset sõnastust, aga kellegil olevat tekkinud valged laigud kehale peale solaariumis käimist. Talle olevat siis välja kirjutatud mingisugune piiritusebaasil retseptiravim, mis valged laigud ära kaotas, kuid aeg ajalt peab end ikka selle piirituselahusega üle tegema, kuna laigud kipuvad tagasi tulema. Kuna paar aastat tagasi oli mul ka kombeks käia peale pikka talve ja enne suve veits solaariumis end päevitamas, et suvepäike hakkaks paremini peale ja et ma oma luigejalgadega kedagi ära ei ehmataks, siis kogu see jutt oli mulle kuidagi väga tuttav. No eks siis loodetavasti teisipäeval, peale arstivisiiti, olen veidi targem, et mis minu sünnimärgist saab, kuidas peaksin oma põletushaava eest hoolitsema ja käituma ning mis nendest laikudest edasi saab- kas peangi elupäevade lõpuni 1x aastas end piiritusevanni siruli viskama?
Kui sellest sünnimärgist natuke rääkida, siis see asub üpriski intiimses piirkonnas ja mina olen selle kohapealt suhteliselt häbelik, et isegi arsti juuresolekul on veidi imelik end poolpaljaks kiskuda. Eriti hull on asi siis, kui tegu on veel meessoost arstiga. Eks ma teen kõik vajaliku ära, mis mulle öeldakse ja palutakse, kuid äärmiselt suure ebamugavustunde ja kohmetuse saatel. Ma ei oska isegi öelda, et miks ma tunnen sellist ebamugavust, sest mõistusega võttes ma saan ju aru, et tegu on meditsiiniasutusega ja ilmselgelt on nad sadu inimesi igast otsast läbi uurinud ja puurinud ning tegu ei ole missivõistlustega, kus hinnatakse pikki siledaid sääri, laulu-, tantsu- ja etlemisoskust ning üleüldist kraatsiat, aga nohjah...
Niih, aga lisan siia lõppu siis pildikese oma põletusest, mis on täna hommikuse seisuga tehtud.

reede, 19. august 2016

Väike mölapostitus

Mul on tohutult palju armsaid ja toredaid lugejaid, kes mulle vahetevahel ikka kirjutavad. Küll nad kirjutavad niisama, et mind kiita, positiivse sõnaga kostitada, toetust avaldada, pimeduse kohta miskit uurida või siis teevad ka niisama erinevaid ettepanekuid, et millest võiksin kirjutada või arvamust avaldada. Just täna sain ma väikese push up notificationi, kus seisis, et kui ma mahti saan, et siis võiksin midagi positiivset kirjutada ;)
Esimese mõttena kargas mulle pähe küsimus, et huvitav, kas ma polegi siis viimasel ajal mitte kui midagi positiivset kirjutanud või on see dendents liiga madal? Ma nagu omast arust väga negatiivseid teemasid ei propageeri ega kirjuta vinguvaid postitusi. Pigem on mul päevakorras kõiksugu igapäevased tegemised ja juhtumised, küsimusi ja vaidlusi tekitavad teemad, millele ma loodan läbi blogipostituste vastuseid saada või argumenteeritud diskussiooni tekitada. Jah, vahepeal satuvad blogisse ka sellise tundlikuma nivooga teemad ja "what the hekk" postitused, üldse ei eitagi. Lihtsalt vahest jääb silma midagi niivõrd absurdset, et kohe üldse ei saa vakka olla. Ja kindlasti ma ei kirjuta taolisi tundlike teemadega postitusi mingisuguses psühhoosiseisundis, kus mul kirjutamise ajal on julgustuseks ka väike kirveke käe ulatuses, just in case. No ja kindlasti ei puudu minu blogist lugusid minu pimedusega seotud feilidest ja äpardustest, nagu see täna hommikune kohvi tegemise lugu, mis lõppes villidega. Minu meelest tegelikult igati positiivse lõpuga lugu ju, sest ma võin olla rõõmus, et mulle ei jää sellest püsivaid arme. Vähemalt ma arvan, et ei jää. No ja siis ma hakkasin sealt veel edasi mõtlema, et no mida positiivset on mul siia kirjutada: ma olen pime, mul on neerupuudulikus, diabeet, mu vanemad on lahutatud, mul on kõhupekk, mul on poolik haridustee jne. Mille üle ma siin nii väga rõõmustama peaksin, ah?!
Hahaa, võtsin teid praegu vahele, jah?! Tegin naljaa! No mitte selle loeteluga, mis mul viga on ja mis on minu puudused, sest need on mul ausalt ka kõik olemas, aga sellega, et kogu selle loetelu keskel võib-olla mõni inimene tõesti ei oskaks rõõmustada ja elust rõõmu tunda, aga mina oskan. Ma olen õnnelik, et mul on käed-jalad küljes ja et need, erinevalt silmadest, täitsa nagu funktsioneerivad ka. Mul on ülimega ja supertark labraator, kes on minu silmadeks ja teejuhiks. Mul on mees, kes on paras tuslapusla, aga ikkagist oma krutskitest hoolimata tohutult armas. Meil on päris oma kodu (okei, osaliselt veel panga oma, kuna meil on veel umbes viis aastat pangalaenu maksta). Mul on supertoredad õelapsed, kes mind fännavad ja mina fännan neid sajaga vastu. No ja õest endast ma ei hakka üldse rääkimagi, sest no selline õde, kes viitsib ja jaksab oma viie lapse, kodu, mehe ja ettevõtte kõrvalt veel oma pimeda õe garderoobi eest hoolitseda, tuleb maailmas tikutulega taga otsida. Mul on ülihoolitsev ema ja kuigi ta aeg ajalt lämmatab mind oma hoolitsuse ja armastusega, siis tegelikult on ju vahva ja armas, kui Sul on keegi, kes Sind nii väga hoiab ja armastab ja kuna aeg on selline rariteetne asi, mis kipub kiirelt käest kaduma, siis tuleb hoida seda, mis meil on ja talletada palju häid mälestusi endasse. Mul on minu blogi ja mul on minu imearmsad lugejad, kes imekombel on mul ikka veel alles, kuigi ma olen siin blogiveergudel turtsunud ja purtsunud, kiitnud ja laitnud, kildu rebinud ja ebaõnnestunult feilinud (huvitav, milline see õnnestunud feil veel on?). Ja olgugi, et ma aeg ajalt mõtlen, et peeti küll, paneks õige blogi kinni, sest no mul ei õnnestu kunagi nii palju ja häid fotosid oma blogis jagada, nagu seda teevad nägijad. Ma ei saa lähitulevikus ise vloge filmida ja kokku monteerida, ma ei saa iseseisvalt sobivat ja asjakohast gifi või pildikest postituse juurde otsida. Ma ei saa ise blogikujundusega tegeleda. Ma ei saa isegi osadele kommentaaridele, ilma et sellega mingisugune kammajaa ei kaasneks, vastata jne. Aga näed, siis tuleb kasvõi üks lugeja, kes taaskord ütleb miskit positiivset ja ma saan täieliku motivatsiooniboosti ja käin taas suu kõrvuni ringi.Ma isegi ei tea, kuhu ma selle postitusega jõudma pidin. Ma vist pidin positiivsetest asjadest kirjutama, aga ma pole nüüd sugugi kindel, kas see oli positiivne? :D
Ahjaa, ja kuulge, mul sai täna ju blogilehel 300 000 vaatamist täis. Mõne saurusblogija või veel kuulsama blogija (kas minust on üldse veel kuulsamat :D) jaoks pole see ehk mingi näitaja, aga ma olen aktiivsemalt blogimisega tegelenud umbes kaks ja pool aastat ja minu meelest on see selle aja kohta superäge saavutus. Facebooki lehel on mul hetkeseisuga 545 jälgijat, kuigi eile sain kohe kaks disliket, kui avaldasin lehmade seemendamise postituse. Ju ma riivasin siis kellegi tundeid ja maailmavaadet, kuigi see polnud ju minu eesmärk, vaid mul oli soov saada vastuseid. Me kõik ju õpime kogu elu ja ainult küsides ja arvamust avaldades saame laiendada oma silmaringi, sest me anname võimaluse diskussiooniks. Kui me igaüks nokitseksime oma nurgas ja ei jagaks mõtteid ja seisukohti, siis ei leviks kõiksugu erinevad maailmavaated, liikumised jmt. Alles surivoodil saame me öelda oma lõpliku seisukoha ja isegi siis ei pruugi see olla kellegi kolmanda jaoks ainuõige tõde. Muig, ma pidin positiivsetest asjadest kirjutama, aga nüüd juba jõudsin otsapidi oma surivoodile :D
Ühesõnaga see, mida ma öelda tahan on see, et ma olen hoolimata kõigest õnnelik inimene. Isegi siis, kui mõnel päeval varjutab päikest tume äikesepilv, siis see on mööduv ja ega see ei tähenda, et päike oleks kuskile jäädavalt kadunud- seda lihtsalt sellel konkreetsel momendil ei paista, aga see on olemas! :)

No parem oleks, et need killud mulle rõhket õnne tooks

Minu tänane hommik algas nagu iga teinegi hommik... Pilkase pimedusega :D Ei, tegelikult tahtsin hoopis seda öelda, et minu tänane hommik lõppes tsipa teistmoodi ehk villides. Siit tuleb minu järjekordne Kail-ikka-juhtub äparduslugu.
Meie elamises algavad hommikud tavaliseld kohvilähkri kõrval ärgates, või no õigemini Joosepi hommikud algavad sedasi. Igatahes suundusin kööki Joosepile järjekordset hommikukohvi meisterdama. Võtsin umbes sellise poole liitrise suuruse klaaskruusi, valasin sellesse just äsja keemise lõpetanud vee sisse ja avasin pea kohal oleva kapiukse, et kohvipurki võtta, kuid selle asemel lendas sealt välja Joosepi tuttuus Coca-Cola tass, mis oli kõigest paar päeva vana ja mille vend oli talle kinkinud ning mille mina olin eile õhtul peale nõudepesu sinna lohakalt asetanud.  Mõlemad tassid purunesid loomulikult kildudeks ja tolles pooleliitrises kruusis olnud tulikuum ja aurav vesi pritsis täies mahus minu alakõhule- dadaa! See on kohvi tegemine minumoodi :D Ja loomulikult on ainumõistlik riietus hommikukohvi tegemise juures trussikud ja t-särk, sest pits on ju piisavalt kuumakindel materjal, muig. Tegelikult võin ma siin ironiseerida palju tahan, aga ega fakt on see, et arvatavasti ma oma lollusest ei õpi ja keedan hommikukohvi edaspidigi täpselt samamoodi edasi. Viitsin ma jee endale mingisuguse kaitsepõlle kohvitegemiseks ette siduda. Mul pole tegelikult põllegi, kuigi ma väga tahaksin ja vajaksin ühte sellist. Kuid ma tahan, et see oleks kindlasti selline, mis katab ka rinnaesise ja kõhu ning millel oleks taskuke. Selline lihtne, armas, tibukollane ja väikese pitsiga :)
Ma olen nagu mingisugune sajandi kobakäpp, sest ma olen varasemalt ka niimoodi ühe käeliigutusega tasse purustanud. Joosep juba ähvardas, et ta peab kõik serviisid ja klaasid minu käeulatusest ära panema ja hakkama kasutama pappnõusid, sest näiteks ämma poolt kingitud šhampanjapokaalid, nendest suutsin ma ka kohe esimesel korral ühe ära lõhkuda. Ma olen tegelikult ise ka väga õnnetu, sest too pooleliitrine klaaskruus, millel olid tulbid peal, see oli üks minu lempareid ja neid vist ei ole enam saadaval ka. Mul on sama komplekti väiksemad tassid, klaasid ja isegi taldrikud. Ülišefid ja vastupidavad on, aga no paraku sellist gravitatsioonijõudu nad üle ei elanud. Pegens küll, enne seda äpardust kukkus mul näiteks sama komplekti kuuluv joogiklaas vastu metallist ahjuroopi ja klaas jäi terveks. Ma räägin, need on mingisugusest spetsjom klaasist tehtud nõud. Mäh, kas keegi teab, kus selliseid saab? Joosepile pean ka uue tassi orgunnima, see Coca tass maksvat ligi 8 eurtsi. Saate aru, see väike punane Coca tass maksis nii palju!?

Minu kõhust rääkides, siis see esimesed paar-kolm tundi kipitas ikka pääris mõnusasti. Joosep käskis mul päris pikalt külma peal hoida ja rahulikult diivanillebos olla, aga no mina ja niisama ärkvel olles lebos- kas saab midagi veel igavamat üldse olla? Minu alakõhtu katab nüüd igatahes selline peopesa suurune punetav laik, kus paaris kohas ilutseb ka paar sellist väikese sõrmeotsa suurust villi. Kuna Joosep sõitis täna suvepäevadele, siis käskis mul emale ka teada anda, et mul selline õnnetus juhtus, kuigi ma väga tugevasti protestisin selle mõtte vastu, sest ma kujutasin juba nii elavalt ette, mismoodi minu ülihoolitsev ema 10 kilose tulekustutiga jookseb minu poole ja ostab pool apteeki tühjaks, sest vaja on kindlasti: desinfitseerimisvahendit, steriilseid puhastuslappe, Panthenoli, jahutavat geeli, haavaplaastreid, valuvaigisteid ja igaks juhuks kõike topelt, sest on augustikuu ja augustis läheb ju kõik mädanema :D
Hah, Joosep just kirjutas: ";;Bussis on külm ja mul karvad pysti nagu pärdikul."
 No see ju igati kasulik info :D
Aga jah, kui Joosep mu diivanile, õrnalt ja hellalt, pikali sättis ja kattis mu seenekarpide ja hapukoorepakiga, siis haaras mu telo ja kukkus pildistama. Ütles, et peab ju kogu seda värgindust mu blogi jaoks jäädvustama, nii et tänu Joosepile on teil võimalik minu imelist kätetööd imetleda. Pluss tegi ka video, mida saate blogi Facebooki lehelt üle tsekkida, kuigi minu jaoks on see niiii kehv video, kuna ma olen seal nagu mingisuguse tuppa s*ttunud kassi häälega, viu-viu, aga no Joosep käskis ja Reti tahtis :D
Kes mu Facebooki lehte Kai pimeduses kobamas veel ei jälgi, siis siitkaudu saate selle väikese vea ära parandada! ;)


neljapäev, 18. august 2016

Jaaaa, palun-palun seemendage mind!

Nagu ma oma eelmises postituses mainisin, siis oli mul Paides au kohtuda ja vaielda veganiga ja ei, mitte toiduteemadel, sest ma olen juba oma varasemas toidupostituses pikalt ja laialt kirjutanud, mida ma arvan herbivooridest ja omnivooridest. Seda saate meeldetuletuseks lugeda siit. Kuid eneselegi ootamatult tekkis vaidlus out of nowhere lehmade seemendamisest. Kui ma päris aus olen, siis ma isegi ei mäleta, et millest või kust sai see alguse, aga mäletan, et Kaidi, kes on siis vegan, ütles hästi entusiastlikul häälel ülejäänud seltskonnale, et hakaku meie ka veganiteks. No ja enne, kui ma üldse jõudsin midagigi adekvaatset vastata, kukkus Kaidi seletama, et kas me ikka teame mismoodi liha jõuab meie toidulauale... No, et selleks seemendatakse lehmasid, aga see on ju põhimõtteliselt lehmade vägistamine. Mu näole ilmus hetkeks selline ilme, nagu say what ning asusin kohe tuliselt vastasleeri, sest ma ausalt ei saa paraku nii meelevaldse väitega nõustuda. Ma ei ütle, et ma kardinaalselt üldse ei nõustu, sest kui vähemalt üks inimenegi suudab argumenteeritult minu väited ja seisukohad ümber lükata ja mind teistmoodi mõtlema panna, siis ega mina kätt ette ei pane. Ega ma kiuste ei mõtle nii nagu ma praegu mõtlen ja tunnen.
Igatahes mina pröökasin siis kohe üle laua, et lehmade kunstlik seemendamine EI ole lehmade vägistamine, sest esiteks lehmad ei saa kunstliku seemendamise käigus viga. Samas, kui mingisugune kiimane pull lihtsalt tuleb ja ronib lehmale selga, olenemata sellest, kas lehm seda soovib või mitte ning on väga sagedased juhtumised, kus lehm lihtsalt pulli kiimatsemise käigus nihestab oma põlveliigese või siis lihtsalt pulli raskuse all lehma jalad vajuvad libeda sõnniku sees spagaati ning lehmake saab vigastada ja vigastatud lehm viiakse teadagi- tapamaia, kellest tehakse järjekordne konserv. Kaidi muidugi keeldus sellisele variandile mõtlemast, vaid ütles, et see on lehma ja pulli vaheline armastus, neil on sädemed ja ilutulestik, no ühesõnaga big love. Ma ei hakka siia lehmapornot üles laadima, sest kes tahab, see leiab juutuubist ise ka üles, aga tegelikult on nii, et pull on selline vahva loom, et kui saab suguküpseks, siis nad konkreetselt igal võimalusel keeraks lehmale taha ja mitte ainult lehmale, vaid isegi talitajale jne. Pull ei ole mingisugune nalja tegemise loom, see on mitusada kilo kaaluv lihamägi, kelle eesmärk on lehmasid viljastada. Jah, okei, looduses on see kõik väga loomulik, ma ei eitagi, aga kui on valida, kas kunstlikult viljastatud lehmake, kes saadetakse pärast protseduuri karjamaale elusa ja tervena tagasi heina vitsutama või valime jõhkra sädemete saatel lehmale pulli poolt tahakeeramise, mille tulemusel lehm nihestab oma jala ja saadetakse tapamajja, siis kumma variandi teie valiksite?
Samamoodi on imelik see, et kui me räägime loomariigist, kuhu ka inimenegi kuulub, siis millegipärast ei taheta paraleele tõmmata ega võrdlusi inimeste ja loomade vahel aktsepteerida, kuigi me kuulume ju ühte faunasse. No ma pean siin silmas seda, et kui pull vastu lehma tahtmist ronib lehmale selga, sest no pull nii väga tahab, siis mismoodi me sellist olukorda inimeste maailmas kutsume? Just nimelt- vägistamiseks! Ehk siis Kaidi, kes on vegan ja kelle väitel on lehmade kunstlik seemendamine lehmade vägistamine ja pulli poolne agressiivne lehmale taha keeramine suur armastus, et kuidas siis inimeste maailmas tuleks sellele reageerida? Kas me peaksime ka kaaskodanikena ignoreerima, kui kuskil põõsas naisterahvas karjub meeleheitel appi, kui mingi suvaline tüüp teda vägisi võtab? Või kasvõi tema enda vägivaldsete kommetega elukaaslane , sest see on ju armastus...? Ja teinegi küsimus siia otsa, kas naised, kes meditsiinilistel põhjustel, vahet pole kas enda või mehe tõttu, ei rasestu, et siis kunstlik viljastamine inimeste maailmas on samuti vägistamine? Ma saan aru, et inimene ise teeb selle valiku, sest me oleme homo sapiensid ja oskame seetõttu kõneleda ja oma soove väljendada ning ilmselgelt ei jookse lehm talitajale karjamaal vastu ja hõika, et "Jaa, viige mind kunstlikule seemendamisele, palun-palun!", kuid vaevalt see lehm erilist rõõmugi tunneb, kui pool päeva kabuhirmus põgeneb kiimase pulli eest ja päeva lõpuks saab ta ikka vaese lehma kätte, niites ta lihtsalt jooksu pealt maha. Ega inimene pole süüdi, et oskab rääkida ja pealegi võib-olla ma isegi natuke mõistan, miks keegi võib arvata, et lehmade kunstlik seemendamine on justkui vägistamine, sest see vaatepilt pole just teab mis lilleline, kui mingisugune inimene on õlavarrest saati kuskil lehmatupes, aga no ausalt, mis te arvate et pulli see samune on väiksem või? No ühesõnaga selline sädemeid täis vaidlus oli meil ja me kohtusime Kaidiga mõlemal festivali päeval ja no kogu aeg jõudsime selle teemani tagasi ning mul on karvane tunne, et me vaidleme tulevikus sel teemal veel ja veel.

Kui Lindal oli meie vaidlusest viimne kui ihukarv püsti, siis võtsime närvirakkude säästmiseks järgmise teema. No õigemini see tekkis jällegi täiesti ekspromt jutuajamisest. Nimelt Linda pidavat ostma 40 eurtsi eest lilli, mille peale seltskond, kus olin mina, Linda, Ingo ja Kaidi, leidsid, et tühja nendest lilledest, et need ju surnud lilled, et pigem oleks võinud ikka raha kinkida. Ja mina olin siis jälle see must lammas, kes pistis kohe kaitsekõnet pidama, et no kuulge, et žest, emotsioon ja mälestus loevad ka midagi, millega muidugi ei nõustutud. Kaidile meenus kohe üks sünnipäev, kus üks tüüp oli talle sünnaks suure kimbu kallasid toonud, aga kuna Kaidit kodus polnud siis pistis lilled kummiku sisse. Kaidi sõnul olevat see rõve olnud, kuna tema jaoks olid need hunnik laipasid ja et parema meelega oleks võinud kummiku sisse hoopis raha pista või siis potilille tuua. Jah, potilill oleks tõesti igati armas kingitus, kuid samas kui mul suurt aeda pole, kuhu neid potililli istutada, siis ma ei tahaks kogu aeg ainult potililli saada, sest kui kõik tooksid mulle ainult potililli, siis lõpuks elaksin ma nagu mingisuguses botaanikaaias, kus lõpuks ei paistaks aknast enam isegi päevavalgustki sisse, sest seal on mingisugune ebamäärane džungel ees laiumas. Pluss kogu see niiskus, mis taimedest aknaklaasidele tekib ja sealt edasi hallitus jne,, uh!
Peaaegu et olin juba seda teemat sinnapaika jätmas, kui minul tekkis uus küsimus. Ma tegelikult tahtsin ainult mõista vegani mõttemaailma ja küsisin, et aga kui ta nimetab lõikelilli laipadeks, siis kõik need porgandid ja kapsad, mis tal külmikus on, et need on ka siis ju laibad, või mis? Selle peale ta muidugi läks väga emotsionaalseks ja ütles, et porgand ju ei karju, kui seda tükeldad, aga kui näiteks jänesel käpa maha lööd, siis see on looma piinamine. Eee, ma siis koheselt katkestasin selle väga veriseks kippuva mineva seletuse, kuna mulle tundus, et Kaidi ei saanud minu küsimusest päris hästi aru. Lihtsalt väikese vahemärkusena mainin ka seda, et selliste meelevaldsete kirjelduste põhjal, nagu seda on see lause, et "kui jänesel käpa mahalööd, et siis see on looma piinamine". Jah, meie keskel elab tõepoolest kõiksugu veidrate psühhopaatlike kalduvustega inimesi, aga kui kaks täiskasvanud inimest, kes on täie mõistuse juures, siis ma ei leia, et oleks mõistlik selliseid äärmuslikke lauseid argumentidena kasutada. Selline äärmuslik lause tekitab kuvandi, nagu absoluutselt kogu liha, mis omnivooride lauale satub, on elanud läbi taolise piinamisprotsessi. Minu teada meil Eestis ikka sellist n-ö jahikultuuri pole levinud, kus loomal nüsitakse jalg maha ja siis rõõmsalt ootame ja vaatame, kuidas loomake piinleb ja millal pillid kotti paneb.
Minu eesmärk oli lähtuda hetkeks ainult taimedest, kuna Kaidi oli ära lõigatud lilli nimetanud laipadeks. Kõik võililled, millest armastatakse võilillemett teha, jällegi siis ju laibamesi, kui nii vägivaldselt asjale läheneda. Porgandipüree- jälle laipadest tehtud. Lillkapsa- ja brokoli ahjuvorm, peedisalat, kõrvitsakompott, puuviljasalat jne. No ma võiksin toda nimekirja jätkata ja lõpuks jõuame selleni, et me ei saa mitte kui midagi peale kivide süüa ja hingata ka ei tohi, sest see pole ka öko, kui arvestada, mitu miljardit inimest planeedil Maa elab. Lihtsalt kuskilt jookseb piir, ei saa päris hulluks ka minna ju. Ma saan aru, et kõik veganid ei ole sellised ja nendega saab argumenteeritult vestelda ja mõlemad osapooled kuulavad üksteise argumendid ära ja analüüsivad räägitut jne, aga no see konkreetne vestlus oli küll sellise maiguga, nagu vegan oleks sulgenud oma kõrvad tema jaoks ebameeldivale infole, nagu hobune, kellele pannakse silmaklapid, et ei ehmuks. Lõpuks, kui polnud enam ühtegi argumenti mulle öelda, siis ütles, et ma peaksin vanemaks saama, siis hakkan asju mõistma ja teistmoodi nägema. Ehh, no ta arvas minu näolapi järgi, et olen 19-aastane.
Kuidas teile kogu see vaidlus tundub ja äkki on teil enda poolt midagi lisada, mis paneks antud olukorda veidi teise nurga pealt nägema ja vaatama?

(http://rosemaryandfinch.com/blog/styled-shoot-cows)