esmaspäev, 26. september 2016

Mahediku kohvikk Pärnus- never again

Eile õhtul käisime siis seltskonnaga Pärnu kontsertmajas Black Cello Sabbath kontserdil, kuid enne kontserdit tahtis ema veel kuskile restosse einestama minna. Kuna minul oli sünnipäev, siis minul oli õigus valida kolme erineva söögikoha vahel. Valikus oli siis vanahea Steffani, alati meeldiva atmosfääri ja teenindusega Eedelweiss ja suhteliselt uus kohvik Mahedik, mis asub Pärnu kurikuulsa sõõrikubaari vastas. No tutikas selles suhtes, et mina polnud veel selles Mahedikus käinud ja tegelikult keegi meie seltskonnast polnud, kuid ema oli kuulnud jutte, et seal pidavat olema väga maitsvad söögid. Nii saigi siis ühiselt otsustatud, et anname uuele toitlustuskohale võimaluse.

Mahedikku sisse astudes jäi mulle kui pimedale koheselt mulje, nagu tegu oleks pigem sööklaga. Ma ei hakkanud ülejäänud seltskonnale miskit kommenteerima, sest no söökla on ju ka iseenesest koht, kus on võimalik süüa ja sedagi võimalikult hästi ja hea hinnaga. Kuid eks nagu nägijatelegi, siis taolised esmased asjad hakkavad peas omasoodu mingit pilti looma ja mulle põhjustas see juba esimese pettumuse, mis pole just tea, mis hea algus maitsva toidu nautimiseks.

Järgmiseks leidsime vaba laua. Ses suhtes vaba, et rahvast oli üllataval kombel seal nagu murdu, enamus muidugi Soome turistid.Tool, kuhu mind istuma suunati, oli massiivne ja koletu rauast kolakas. Laud, lähemal katsumisel, selgus, et on tegu metallist või täpsemalt öeldes plekist väliterassi lauaga, mis oli siis suvehooaja lõpuks sisse tõstetud ja kes tahtsid võisid nende laudade taga samuti einestada. Kasvõi südatalvel. Ma miskipärast kujutasin juba ette, mismoodi jäisel südatalvel, tahan ma tulla mõnusasse Mahediku kohvikusse, kus oleks pehme ja soe iste ning kuskil nurgas praksuks elav tuli, kuid siis oma pettumuseks pean istuma mingile külma raudtalast väänatud kronsteini peale, uh.

Ema oli vahepeal käinud ja leidnud meile kuskile tagasaalis suurema laua ja paiknesime siis kärmelt ümber. Jõudsime siis ümber nurga ja õde asetas mu käe tooli seljatoele, andes selle liigutusega märku, et kuidapidi tool asetseb. No tegelikult on see siin hetkel üldse kõige ebaolulisem detail, sest error minu peas hakkas möirgama siis, kui ma tundsin, et toolid olid  mingid täiesti suvalised plassmassrämpsud. Laud oli libe ja nägijate sõnul oli see vana laud, mida kattis plaks klaas. Seinad... No ma ei tea, aga kõik oli nagu mingisugune ligadi-logadi. Üleval lae all või kuskil seinal oli ka mingi must lärakas ja üldine mulje oli räpane ja must.

Menüüd toodi ka meile lauda, mis nägid välja nagu nartsud või ära närtsinud kapsalehed. Minul isiklikult oleks piinlik üldse sellist menüüd klientidele kätte andagi. Ühesõnaga ma ei tea. Mitte ükski toit ei kõnetanud meid. Pearoaks oli kukeseenekaste. Nagu päriselt? Ma võin ise ka endale kodus kukeseenekastet teha ja uskuge mind, vähemalt sama maitsvat, kui mitte veel maitsvamat. Ma konkreetselt tundsin tugevat survet sealt tagurpidi välja kõndida, sest ma saan aru, et kontseptsioon, kui selline võis olla hea, aga teostus.. Annab ikka väga tugevalt soovida. Mul ei ole lihtsuse vastu midagi, aga ma ei salli, kui elementaarset puhtust ja ühtset stiili pole ning vastuolulisus lämmatab mind.

Ma miskipärast ootasin ja eeldasin, et kui tegu on ökošmökoš kohaga, et siis lisaks toitainetele on ka kohviku sisustus ja olemus roheline ja selline looduslähedane. Toolid näiteks vitspunutistest, pehmete villaga täidetud linapatjadega, seintel roomatid, lauad puidust. Kasvõi need samad kasutatud vanad uksed, aga kenasti lihvitud ja ilma klaasi, plastik ja rauata, mis jätavad vastiku külma ja kõleda mulje. Kasvõi lasta mööbel valmistada Puupanga poolt, kelle põhieesmärk on vanadest ohtlikest puudest ja metsaleidudest meisterdada omanäolist mööblit. No ühesõnaga selline mõnus kohvikuke, mis igast nurgast õhkaks mulle vastu looduslähedust ja mahedust, aga mitte täistuubitud plassmassi, klaasi, plekki ja plekke. Mõelda vaid, mis bardakk seal köögis veel on, kui kohviku siseruumid juba sellised räpakad on, fuh!
Muusika oleks ka andnud atmosfäärile palju juurde, näiteks erinevate lindude sirinad, loodushääled, metsakohin, merelained, tulepraksumine, kevadine linnulaul, mis iganes, eksole. Kuid eile oli seal ainult meeletu rahva jutuvadin, mis mõjus mulle kohutavalt väsitavalt, mõelda vaid juba need 10 minutit, mis ma seal olin.

Ligipääsetavusest ei hakka ma üldse rääkimagi, sest sissepääs on ainult treppidest. Kui soovite laudade juurde pääseda, siis sees on ka mitmeid astmeid. Seega limiteeritud liikumisvabadus. Nii et ma ei kujuta ette, mismoodi noored emad seal lapsevankriga hakkama peaks saama või ratastoolikad. Peavad vist treppide juures korraks ikka omale "kargud" alla ajama ja ratastooli selga vinnama ja sisse roomama. Kuigi ma ütlen etteruttavalt ära, et see roomamine poleks seda väärt.

Ühesõnaga täielik pettumus ja mul lihtsalt ei jätku sõnu selle kohutava kogemuse kirjeldamiseks. Ma tavaliselt ma püüan midagigi positiivset leida, aga no ausalt, seekord pole grammigi positiivset. Või siiski-siiski, see on küll positiivne, et ma ei pea enam mitte kunagi oma jalga sinna tõstma. Lisan siia lõppu ka paar pilti, mis sai möödaminnes kohapeal tehtud.



pühapäev, 25. september 2016

Väike elumärk

Mõtlesin, et kuna olen hakanud oma lugejadelt saama küsimusi stiilis "kas Sa olen ära surnud?" või "kas Sinuga on midagi juhtunud?", siis otsustasin, et pean kuskilt selle 15 mintsa näpistama ja teada andma, et olen elus ja terve. Lihtsalt räme kiire on olnud ja ikka veel on.

Näiteks praegu ma istun saunarätik ümber pea mähitult, et niiskust veidi juustest välja saada ja et siis kõiksugu makadaaniapähkliõli ja toonik endale juustesse spreitada ja lokirullid pähe keerata. Ma lihtsalt täna õhtul minemas Pärnu Kontsertmajja kontserdile koos ema, õe, Linda ja õetütre peiksiga. Ma hetkel isegi ei hakka aega kulutama kontserti linkimiseks, aga tegu siis Läti poistega, kes esitavad rockballaaade tšellodel . No ja kes mind paremini teavad ja tunnevad, teavad ka seda, et mulle kohutavalt üliüliväga meeldib tšello muusika, instrument ise ja inimesed, kes oskavad tšellot käsitleda.

Äratus oli mul igatahes täna kell viis, ärkasin lõpuks kell kuus, loputasin oma püksid ja asetasin need õhksoojuspumba alla kuivama. Kui rullid pähe saan keevitatud, siis kavatsen ise ka sinna pumba alla istuma minna. Ma ei tea, kas 5 h on piisav, et juuksed lokirullides jõuaksid ära kuivada? Igatahes eks näis. Ega ma rohkem ei kirjutagi praegu. Ütlen vaid nii palju, et möödunud nädala reedel käisime Joosepi ja tema vendadega Pärnu ühes põgenemistoas ja kindlasti tahan natuke sellest toast ja üldse nädalavahetusest rääkida, sest Janetit mul kaasas polnud, vaid oli hoiul ja no Janetil läks ses suhtes veidi kehvasti, kuna sai teiselt koeralt pureda. Üpris korralikult, kuna peas ja kõrva taga korralikud augud, mis tänaseks päevaks on nüüd kärnad endale kenasti peale kasvatanud.

Teisipäeval sõitsin Tartusse, sest oli vaja võistlusteks trenni teha ja neljapäeva varahommikul sõitsin Tartust Tallinna järgmisesse keskonda treenima ja kogu selle aja ma vedasin truult oma läpakat kaasas, sest mul oli plaan räigelt palju blogida, mis mul ilmselgelt ei õnnestunud :D

No ja üleeile oli mul sünnipäev ja mul on mingi miljon õnnesoovi, mis kõik ootavad vastust, aga mul lihtsalt pole aega neile praegu reageerida. Uh, olgu. Ma nüüd lokirulle endale pähe keerama, sest kuigi kontsert hakkab õhtul kell viis, siis kodust pean ma lahkuma veits peale keskpäeva, kuna me lähme kambakesi restorani einestama ka veel.

Ma isegi ei hakka praegu oma soperdist üle lugema, sest siis hakkan oma lauseid normaalsemaks treima ja lõpuks kirjutan järjekordse eepose ja oma lokkidest võin ma siis ainult und näha.

neljapäev, 15. september 2016

Lapsepeksust ehk lugu sellest, kuidas ma sõprade last nüpeldasin

Ma tahaksin nii väga öelda, et ma teen praegu julma ja koledat nalja selle peksujutuga, aga tegelikult juhtus päriselt ka selline päevavalgust kartev lugu.

Kõik sai alguse sellest, kui Joosep hommikul uuris, kas mul on plaanis täna kuskile minna ka. Saades teada, et mu tänane päev on imekombel täitsa kodune, siis Jossif andis teada: "Väga hea! Kaja ja Vallo tulevad täna meile külla!". Minu reaktsioon oli muidugi selline: "Misasjaa?! Millal Sa sellest teada said".
"Eile..."
"Mulle ei tahtnud natuke varem teada anda või?"
"Einoh, Kallis, vaata asja positiivset külge. Ma ütlen Sulle seda praegu, aga mitte siis, kui nad on juba uksest sisse astunud ja siis ütleksin, et oi näe, Kaja ja Vallo tulid meile külla!" sõnas Joosep arutlevalt.

Mul on lihtsalt selline kiiks, et kui meile on oodata külalisi, siis ma soovin olla maailma parim võõrustaja, kes katab laua heast ja paremast looka, kraamib kodu läikima ja tervitab külalisi naerusuil ja pestud ja kasitult. Joosep üritas mu kerget hommikust hüsteeriahoogu rahustada sõnadega "aga ma armastan Sind, Kallike!", kuid ma ainult kokutasin ja sõnad jäid justkui kuskile kurku kinni ja Joosep muidugi iga minu häälitsuse peale aina kaisutas ja korrutas hellitavalt, et kui väga ta ikka mind armastab jne.

Tänasin mõtteis almašt taevaisa, kes andis mulle nii palju oidu, et ma eelmise päeva õhtul olin tolmukaga elamise üle tõmmanud ja nõud tublisti ära pestnud, kuivatanud ja kappidesse asetanud. Minu ainukeseks mureks jäi nüüd ainult see, mida külalistele lauale panna. Otsustasin, et kuna Manjana blogist näpatud kaera-õunakook koos õhukese biskviit kattega maitses oivaliselt, et siis teengi ainult biskviiti ja lisan veel banaani- ja šokolaaditükikesi maitseks sisse.
Joosep tõmbas minu rahustuseks korra veel ka tolmukaga põhiruumid üle ja juba nad saabusidki.

Mina tormasin magamistuppa, et kodused nartsud seljast visata, oma kiharad harjaga üle harjata ja siis rõõmsalt kauaoodatud sõpru tervitama minna. Hakkasin siis magamistoast välja astuma, kui minu ees laius Vallo. No laius ses mõttes, et tüüp on 2,05 pikk ja nagu armsale Vallole kohane, siis ütles talle omaselt midagi totakat, no nagu alati. Mina kohe andsin talle selle eest paar-kolm släppi.. Oo holy cow, kolmandal korral või siis kui käsi liikus veel neljandatki släppi andma, siis äkitselt pidurdasin oma kätt ja mu ajju jõudis signaal, et oot-oot, see udusule sarnaste karvakeste ja pehme nahaga kaetud olend, ei ole ju teps mitte Vallo käsi ega rinnak. Ja nii me siis seisime seal murdosa sekund, nagu kaks töllakat, eksole. Vallo ka tardunult, sest no ta ei osanud oodata, et ma pime tungin ta lapsele kallale ja mina olin nagu tuppa s*ttunud kass, kes sai just aru, millega hakkama sai ja suutsin öelda ainult "Oi!". Nii, kui ma selle sõna üle oma huulte kuuldavale lasin, hakkas väike printsess muidugi hädakisa tegema ja nõudis häälekalt oma emme sülle, sest vähemalt see inimene on turvaline ja ei lase kellegil teda peksta.

Ma olin muidugi täiesti sõnatu ja suutsin vaid Vallole sädistada, et miks ta tuleb mingi lolli jutuga, laps ees, minu juurde ja siis arvab, et ma ei viruta talle. Mul on kogu aeg olnud mingi sugune idiootne komme kätega vehkida ja släppe tasuta vasakule ja paremale jagada, aga no vaene väikseke...
Aga no õnneks Eliisele meeldis Janet, minust ei arvanud ta alguses suurt midagi. Isegi meie varasemad ühishetked, kus ta mulle maailma tatisemaid musisid põsele tegi, isegi need mälestused oli ta oma peast pühkinud. Kuid   päeva peale läks asi paremaks ja ma tõusin ka peaaegu koerastaatusesse. No aga seda alles siis, kui ma olin lubanud riisikrõbse elamisse laiali puistata, pool pakki Janetile neid sisse sööta, arbuusi põrandale ja diivanile nühkida ja alles siis meenus väikesele präänikule, et ma vist olen see sama normaalne mutt, kelle juures ta varemgi on käinud. Lõpuks poosetas Eliise mul isegi sules, üks jalg söögilaua peal, nagu bossidel ikka kombeks on.

Vallo pööras ka muidugi asja naljaks ja igal võimalusel hõõrus mulle oma lapse nüpeldamist nina alla ja kujutles vaimusilmis ette, mismoodi mina oma tulevast last hakkan distsiplineerima. Kell on seitse hommikul, mis asja, veel magad või, ärka kohe üles ja kohe tõmbad ahjuroobiga üle kukla. Miks koolis "2" said, kohe släpid vastu nägu. Ja no loomulikult ei puudunud nende tundide jooksul sellised meeldetuletusfraasid nagu "Kuule vaata, et Sa Eliisele vastu vahtimist jälle ei viruta, ta praegu laua all", "Ma teadsin, et Sa led veidi agressiivne, aga et päris lapse kallale niimoodi läheksid".

Mnjah, ma mäletan ühte suvepäeva humoorikat seika, kus me Valloga jalutasime ja no järjekordselt ajas mingisugust kägu ja ma refleksist tahtsin talle maksakat küünarnukiga anda. No ma virutasin ka, aga no taaskord ma unustasin ära meie pikkuste erinevuse, et ta 2,05 ja mina 1,58 ning selle tulemusena andsin ma kogemata talle hoopiski ühe korraliku munaka. Kuid ilmselgelt mitte eriti tugevalt või ohtliku, sest nagu näha, siis lapsi on ta endiselt võimeline saama :D

Päeva lõpus ma arutlesin vaikselt oma peakeses, et huvitav, kas järgmisel korral on üldse mõtet enne lastega külalisi tolmukaga elamine üle võtta või mitte? Ühest küljest oleks see nagu viisakas, et siis nagu näitame, et me elame ikka tsiviliseeritult ja et me nende nimel pingutasime, et neil oleks hea ja mõnus olla, sest arvestades, et meil on kaks labraatorit, kes ajavad metsikult karvu ja toovad arvestav kogus liiva sisse, siis on ju nagu enesestmõistetav. Ja mul on nagu see värk ka, et kui mõtled lapsele, siis kohe tekib sisemine soov ja vajadus põrandad läikima lüüa, et laps saaks ikka puhtal põrandal roomata ja väänelda jne. Kuid, kui Eliise tuli, siis tema läks küll põhimõtteliselt esimese asjana ise koerapessa, nühkis, hõõrus ja lakkus seal. Lõpuks tõusis sealt nagu õige mees püsti ja juba suundus minu öökapi poole, kust avastas minu insuliinisüstlad. No ilmselgelt nendega me mängida ei lubanud, ma igaks juhuks mainin, eksole. Aga no kui põrand oli taas kattunud riisikrõpsupuruga, arbuusiga, karvadega ja mis iganes muu lägaga veel, siis Eliise pani rahus poolpaljalt mööda põrandaid ringi. Lihtsalt heitis selili ja pikutas täielikus õndsuses, siis tegi veel mõningasi akrobaatilisi harjutusi ja vabakava.

Huvitav, kuidas sellist postitust tuleks lõpetada või kokku võtta. Kas ma peaksin pühalikult tõotama, et ma mitte kunagi enam ei löö ühtegi last? Hmm, ei. See ei sobi, sest see kõlaks, nagu ma oleksin mingisugune sari lapsepeksja. Või tunnistan veelkord lihtsalt oma süüd ja häbenen end maapõhja ning kui ma oma peksuga lapsele püsivaid kahjustusi ei põhjustanud, siis elavad nad tänapäevalgi kolmekesi õnnelikult koos... Või neljakesi, aga mulle pole nad oma teist last julenud näidata, sest muidu virutan sellele ka vastu pead. Või äkki oleks see liiga julm nali. Või, kui kunagi see präänik kooli läheb ja saab kehva hinde, siis ärge selle väikese koolijütsiga riielge, sest võib-olla on halb hinne põhjustatud minu nüpeldamise tulemusel. Helistage siis mulle ja sõimake mind.
Oeh, ja siis ma tahan endale veel last, eksole. Laps ei tahagi minu juurde tulla, kui ma kogu aeg selline vehkleja olen... Kui ma peaksin kuskile ära kaduma ja blogimisse tuleb pikem paus sisse, siis teadke, et ma sidusin endal lihtsalt käed kinni :D

kolmapäev, 14. september 2016

Sa oled nii emane

Ühel imelisel päeval avastas Joosep, et Python oskab driftida. No tegelikult pole see sugugi üllatav, sest kõik, mis puudutab rahmeldamist, karglemist, kepslemist, kaabedamist või mis iganes füüsilist tegevust, siis Python on selles omaette meisterklass, nagu paljudes teisteski tegevustes. Näiteks ilastamises. See tüüp ilastab umbes sama palju ja natukene rohkemgi, kui beebsu, kellel on hambad tulemas. Eriti kehtib see siis, kui keegi ainult hingab tema toidukausi poole.

Tavaliselt Python driftibki siis, kui talle toitu serveeritakse. Kuna ta süljenäärmed hakkavad koheselt tohutu intensiivsusega tööle, täpselt nagu keegi oleks kasvuhoone kastmisvoolikud lahti keeranud, siis peab tüüp ootama sel ajal kannatlikult oma pesas. Paar nädalat on siis Python sedasi driftides sööma tormanud. Selle asemel, et minna rahulikult kuus meetrit, siis driftides jookseb paljuski ühe koha peal, mis kokkuvõttes teeb läbitud distantsiks umbes 30 meetrit.

Kuna täna oli üpriski emotsionaalne päevake, siis paljud asjad häirisid ja muutsid mind tundlikumaks. Nii ma siis selle driftimise kohapealt sõna võtsingi, sest ma ei soovi, et Python künnaks meie põranda üles ja muudaks selle mingisuguseks saepurutolmuks, millega pole hiljem mitte midagi peale hakata, kas seda on palju tahetud?

"Joosep, kas Sa võiksid mitte lasta tal kogu aeg niimoodi driftida?! Vaata milliseks need põrandad varsti muutuvad!"
"Sa oled nii emane," vastas Joosep lõbusalt ja pooleldi ahastunud häälel.
"Einoh, ma võin välja ka kolida, siis saad endale sobiliku poissmehekorteri, kus õnnelikult elupäevade lõpuni driftida!"
>"Sa oled lihtsalt nii feeminus!" ütles Joosep naerdes.
Kuna mina tahtsin ka millegi enneolematu ja eksklusiivsega hiilata, siis üritasin mingisugust ägedat sõna jooksu pealt välja mõelda ja lajatasin venitades vastu: "Ja Sina oled nii meillust!"
"Mis asi ma olen?" uuris Joosep kõht kõveras naeru välja purtsatades.
"Ma ei taha seda rohkem korrata!"
"Ei-ei, ma tahan kuulda... Mingi meil... Misasi?"
"Meillust noh! Nagu "male" ehk meessoost ja "lust"lõpus, et oleks vähe uhkem kogu see värk""

Kingitus lugejalt

Eile potsatas mulle postkasti pakiteade ja pakk ei olnud mitte kellegilt teiselt kui Kristilt (tsau Kristi!). See inimene on täitsa segaselt armas, no päriselt ka. Ahjaa, võib-olla kõik ei teagi veel, et kes see Kristi siukene on... Kui päris aus olla, siis ega mina ka ei tea, sest ma pole seda inimest mitte kunagi oma ihusilmaga näinud ja ma ei tee praegu siin oma sarkastilist nalja, et ehee, pole kunagi näinud, aga vot kohtunud oleme ikka. Mkm, me pole isegi mitte kohtunudki. Kristi näol on tegu minu lugejaga, kellega oleme privas niisama natuke lobisenud ja... Ma nüüd päris täpselt ei mäleta, aga kui kuulsin, et tüüp elab Uus-meremaal, siis peksin talt vist magneti välja... Või oli see tema algatus ja mina muidugi kohe taktituntetult võtsin silmagi pilgutamata pakkumise vastu. No oli kuidas oli, igatahes paki sain täna kätte ja no hold your horses!

Ma olen varasemalt ka lugejatelt pakikesi saanud. Näiteks juulis saatis Katre mulle maitsemandleid, aga no need on mul juba ammuilma söödud, ära seeditud ja unustatud. Alguses plaanisin sellest hüüratust mandlikotikesest pilti ka teha, aga teate, mul polnud absull mitte mingisugust tahtejõudu mandlite sisse kühveldamisse pausi teha. Pärast, kui olin end mandlitest kurguauguni täis õginud, siis paari mandlikest kotikese põhjas oleks ka veits nadi olnud teile näidata. Need maitsemandlid on täiega sõltuvust tekitavad, ma võiksin püsitellimuse teha, kui oleks vaid kuskil selline võimalus.

Tagasi Kristi saadetise juurde...
Ta saatis mulle nelja erineva maa magnetit. Näljapäevadeks või meeleolu tõstmiseks šoksi (oli vist Orioni oma ja mille peale Joosep kohe rõõmsalt teatas, et šoks on talle :D). Külmemateks aegadeks musta-halli-roosaga pluusi, mis sobib ideaalselt minu musta nahkjakiga (Joosep kusjuures ütles pluusi nähes, et kristil on hea maitse). No ja pidulikemaks puhkudeks saatis veel igavesti uhke sinise ja kuldsega kaelakee ja kõrvakad. Mina olen igatahes nüüd igaks elujuhtumiks valmis.

Need, kes sellist roosamannatamist hästi ei talu või see tekitab teis seedetraktihäireid, siis jätke järgnev heaga vahele, sest ma lihtsalt pean proovima panna kuidagi sõnadesse seda lalinat ja eufoorilist sädinat, kui ma puhtjuhuslikult haarasin esimesena pakist välja selle maailma pehmema ja hüüber nunnu magneti. Ma teadsin kohe, et tegu on Uus-Meremaa magnetiga, sest mulle justkui kuskilt ajusopist meenuks nagu, et taolised haruldased linnukesed pesitsevad just Uus-Meremaa mägistel rannikutel, eksju, Kristi?! :D


 
Järgmise magnetiga püstitas Kristi vist rekordi, sest see Hiinast pärit magnet on hiiglaslik ja täiega vägev.




Kolmandaks magnetiks jäi mulle näppu vist ühe Poola linna (äkki Varssavi) vanalinn? Kui ma praegu täiega puusse panen, Kristi, siis oled lahkelt oodatud mind parandama :D




Neljandaks oli Kanadast pärit magnet, mis on selline kummjas ja ma ei tea miks, aga mulle jõhkramalt meeldivad need kummist magnetid. Joosep ütles, et magnetil on kujutatud kobrast, karu ja põtra, kellel kõigil on mütsid peas. Ma kahtlustan, et kuskil peab olema Kanada sümbol ehk punane vahtraleht ka, võib-olla ongi mütside peal või hoiab keegi loomadest lipukest käes?



Siin siis kõik magnetid uhkelt koos poosetamas ja kas panite tähele, et kõik magnetid on reljeefsed ehk äärmiselt pimedasõbralikud?! :)



Kuna minu klassikaline väike must kleidike on hetkel kadunud-asjade-maal, siis peate lihtsalt leppima taolise kunstilise kompositsiooniga, kus ongi siis näha minu uhiuut kaelaehet, kõrvakaid ja kogu selle kupatuse all Orioni šoksi. Hmm, ma ei tea miks, aga iga kord, kui ma kirjutan "Orion", siis on mul selline karvane tunne, nagu tegu oleks mingisuguse kosmeetikat tootva idufirmaga... Kas nad siis toodavad šoksi ka või? Või nad ainult šoksi toodavadki? Või toodavad ainult näomöginaid ja Joosep lihtsalt mööda minnes ütles šoksi nime valesti? Nii palju küsimusi :D



Need kaks viimast pilti peaks olema siis tehtud Kristi poolt pakki lisatud postkaartist. Ahh, ma pean järjekordselt ahhetama, sest roosad tulbid on ju kohutavalt ilusad ja armsad. Eriti, kui keegi toob mulle kevadel terve sülemitäie valgeid, roosasid, lillasid, oranže või kollaseid tulpe- much cute! :)
 


Siin kaardi tagumine külg. Sorry, Kristi, nüüd kõik näevad, mis Sa mulle kirjutasid... Sinu käekiri on ka nüüd avalikult lugemiseks üles pandud ja mul pole isegi õrna aimugi, et kas Sinu käekiri on piisavalt loetav, et teised ei saaks sellest püsivat silmakahjustust, kui peaks juhtumisi varesejalgu lugema :D Kuigi ma julgen selles sügavalt kahelda, sest Joosep luges kaardil oleva teksti väga ladusalt ette.



Ahjaa, pakis oli ju see pluuse ka, aga kuna see pilt läks veits aia taha, siis kahjuks praegu eestvaates sellest pluusist pilti näha ei saa, kuid kindlasti kohe, kui ma kuskil selle pluusiga kaadrisse jään, siis pistan täiest kõrist pröökama, et see, just see ongi Kristi kingitud pluuse! ;)
Kuigi väikse vihjena võin öelda, et minu FB blogilehel on sellest pluusist üks väike külje pealt tehtud klõps täitsa olemas, mille Jossif siis tegi, kui ma uusi magneteid külmikule sättisin.

Igatahes ma olen sõnatu ja äärmiselt liigutatud taolisest armsast üllatusest ja kui ma neid magneteid järjepanu pakist ükshaaval välja õngitsesin, siis mu reaktsioon oli samuti umbes selline, nagu kõrvalolevalt gifilt võite näha. Aitäh-aitäh-aitäh-aitäh, Kristi ja kõik teised ka, kes on mind armsalt üllatanud! :) 



Täna sain ma veel ühe maxikirja, aga selle sisu ma ei saa hetkel teiega jagada, kuna ümbriku peal oli kirjas "Mitte avada enne 23. septembrit" :D

Aga olgu, see oli siis väike eelsoojendus, ma hakkan nüüd kribama postitust sellest, kuidas ma esmaspäeval korduvalt ja korduvalt sõprade mõnglile üle tahi virutasin. Ma tahaks hirmsasti öelda, et tegu on naljaga, aga ma tõesti ei tee praegu siin nalja, päriselt juhtus ka selline koletu ja hirmus lugu.

laupäev, 10. september 2016

Lugejate küsimused minu pimeduse kohta ja minu vastused

Üleeelmises postituses, kus ma üritasin selgitada, et miks ma suhtun niivõrd yololt oma nägemise kaotusesse, väärtustades elus, peale nägemise, veel palju muudki ja et ma ausõna ei hakka lohutamatult nutma, kui küsite minu käest pimedusega seonduvaid küsimusi. Kindlasti ei mõtle ma selle all seda, et ah, mul poogen oma silmadest ja minugipärast keerake kõik oma silmad tuksi, kellel ikka seda kuramuse nägemist vaja on. Vaadake kasvõi mind, eksole. Ei, mitte seda, vaid ma lihtsalt leian, et inimese elu ei tohiks tugineda ja olla üles ehitatud ainult nägemisele.

Igatahes kutsusin inimesi üles olema julgemad ja oma küsimusi kommentaariumisse jätma, kui neil peaks südamel olema mõni küsimus seoses minu pimedusega, mis on neile arusaamatu või tekitab lihtsalt huvi. Olen varasemaltki eraldi selle teemalisi postitusi teinud, kus vastan lugejate küsimustele, nendega saab tutvuda siin ja siin. Kuid aitab lobast ja asume siis teie küsimuste kallale ja ma proovin vastata võimalikult arusaadavalt. Muidugi ma pean tähelepanu juhtima sellele, et teatud asjades käituvad ja tegutsevad pimedad erinevalt ja oma vastustes lähtun eelkõige ikka iseendast. Ahjaa, lisan need küsimused ka siia, millele ma juba postituse all ja FB blogipostituste grupis vastasin ja seda sellepärast, et siis on kõik küsimused ja vastused kenasti ühes kohas koos.

1. Olen nüüd võib-olla natuke ebaviisakas... Aga mind hakkas kohutavalt huvitama, kuidas pime saab aru, kas ta tagumik on puhas? Vabandust, kui veidi veider küsimus, aga Sa ise alustasid uudishimu tekitamist.
Hihi, no see on kuidagi tunnetuse värk, sest minu meelest on aru saada, kui vetsupaber jääb lõpuks kuivaks ja n-ö puhtaks. Kui see ka kindlustunnet ei loo, siis peab vist seni pühkima kuni tagumik punane ja veri väljas, siis on kindlalt puhas :P Ma ise siiski lähtun esimesest varjandist :D
Lugejad ise avaldasid ka arvamust ja viskasid naljagi, et peale igat kakalkäimist peab loomulikult vanni minema või duši alt läbi käima ja keegi ütles, et tagumik on siis puhas, kui paber enam kinni ei jää :D

FB blogipostituste grupis küsis Mari-Leen sama ja veel teisegi küsimuse ning siin siis küsimus koos minupoolse vastusega.
Mari-Leen:
Aga kuidas Sa siis pühid ja kuidas Sa tead, et võtad pead pestes šampooni, mitte Fairyt?
Kai:
Võtan mitu kihti vetsupaberit. Veendun, et see oleks tihke ja tugev nagu Hiina müür ja siis pühin nii kaua, kuni paber tundub jäävat kuivaks vms. Ja  pühkimise abivahenditeks kasutan siis kätt ja paberit :D No pudelikujud on erinevad, kuigi on ette tulnud, et pead pesen kreemiga ja peale duši kreemitan end dušigeeliga :D
Lisatäpsustusena mainin, et kui pudelid peaksid tõepoolest olema identsed, siis lihtsalt tuleb üks pudel millegagi ära märgistada. Siit saate lugeda ühe teise pimeda blogija postitust sellest, mismoodi tema hakkas ühesuguste pudelite sisu tuvastama ja mis nippi kasutas, et järgmisel korral ei peaks kogu seda kadalippu uuesti otsast peale läbima. Olen isegi toda võtet kasutanud, aga ikka juhtub vahest äpardusi :D
 
2. Kiusu pärast tahaks küsida, et kuidas pimedad vanakesed kontrollivad, kas kõhutuul oli ikka ainult kõhutuul...
Ma ise pole veel nii kõbi, aga ma arvan, et nad nuusutavad ja teise variandina katsuvad, et kas trussikud on niisked, märjad vms. Kuid ennekõike reedab ikka hais, see peaks ju ikka vähe krõbedama lõhnaga olema, kui üks puss püksis:D

3. Kuidas Sa filme vaatad? Kas Joosep või keegi teine kõrval siis seletab pidevalt juurde, mis ekraanil toimub?
Just nii, kuid mitte pidevalt. Kui filmis on mõni vaiksem koht või ilgem action, siis Joosep paari lausega kirjeldab tegevust. Et päris nii ei ole, et kui taustaks on maaliline metsatukk koos haljendava aasaga, et siis hakatakse mulle kirjeldama, et mitu puud seal esireas seisab, mis liiki puid on näha, milliseid põllulilli on haljendaval aasal kasvamas, mitu õitseb, palju on ära õitsenud ja mis alles tärkavad :D Kirjeldamise oskus tuleb kogemuste ja praktikaga. Lõpuks lihtsalt oskad ise selekteerida ja tead, mis on oluline info ja mis on n-ö rämpsinfo. Eestis on hakanud levima ka kirjeldustõlkega filmid ja on isegi paarile teatritükile tehtud kirjeldustõlget. Enne filmi / etendust tutvustatakse tegelasi, nende häält ja kirjeldatakse riietust ning kirjeldust tehakse ainult nendel hetkedel, kui näitlejad ise samal ajal ei kõnele.
ETV teeb ka kirjeldustõlget, selle saab kodus oma telkupuldist sisse lülitada. Kui huvi on, siis surfa veidi puldi poolt pakutavas menüüs ringi.

4. Mina olen tihtipeale Sind lugedes mõelnud, kuidas Sa tuppa astudes aru saad, et seal oleks vaja koristada? Sest Sa oled mitu korda kirjutanud, et tuba oli sassis ja rügasid koristada.
Eks sellega on nii, et ega ma alati kohe uksest sisse astudes ei pruugigi aru saada, et kui segamini see korter meil õigupoolest on, kuid kui ma juba natuke liigun ringi ja katsun esikus olevat jalatsipinki, köögi tööpinda, lauda, diivanit ja ma leian sealt asju, mis seal ei peaks olema, siis saan aru, et asjad on pilla-palla laiali. No ja kuna meil on kaks koera, siis seda liiva tuleb ikka omajagu, karvadest ma ei hakka üldse rääkimagi. Minul, kui pimedal, on äärmiselt oluline, et iga asi oleks alati omal kohal, kuid Joosep paneb oma asjad pigem sinna, kuhu juhtub ning tihtipeale lihtsalt unustabki need sinna. Sellega seoses meenub mulle see Jan Uuspõllu "Ürgmehe" monoetendusest ajendatud sketš "Kuidas see rätik siia maha sai?", mis antud olukorda väga täpselt edasi annab.

5. Kuidas söömisega lood on? Kui ma midagi toorest söön, nt herneid, siis seal võib uss olla. Kas pimedana ei karda seda?
Tänan küsimast, söömisega on kõik hästi, isu on hea! :D
Tegelikult see värskete herneste küsimus on väga hea, kuna minu jaoks oli see üks kõige nõmedamaid probleeme. Ma olen täielik hernefanatt ja totaalne ussifoobik. Kuni selle suveni lasin ma Joosepil või kellegil teisel endale herned ära puhastada,, kuigi see pole ikka see sama, sest minu jaoks on herneste söömine ja nende puhastamine juba selline mõnus teraapiline tegevus vms.
Kuid ühel ilusal suvepäeval, kui ma sain Joosepi peale maru kurjaks, haarasin külmikust oma hernekoti ja läksin metsa (mu plaan oli umbes seitse tundi metsas herneid süüa).Sellest saab lugeda siit.
Sel saatuslikul päeval avastasin, et mu sõrmeotsad on nii tundlikud, et ma suudan tuvastada, kas hernel on ussiauk või mitte.
Kusjuures pimedana võib väga lihtsasti segi ajada kala ja liha. Isegi siis, kui töötasin AHHAA Teaduskeskuse pimenäituse raames, siis nägijad, kes olid tulnud pimekohvikusse, ajasid ka need kaks omavahel segi. See on hästi veider tunne, kui Sa ei saa aru, mida täpselt mälud.

6. Kuidas lõhnameelega ja kompimismeelega lood on? Lugesin kunagi raamatust"Huvitav Psühholoogia", et nägemismeelt mitte kasutades on võimalik meeletult heaks arendada oma kompimismeel. Väideti, et üks tundis isegi värve katsudes.
Mulle endale tundub küll, et minu haistmis- ja kompamismeel on peale nägemise kaotust palju tundlikumaks muutunud. See tuleneb arvatavasti sellest, et kui visuaalne pool ära võetakse, siis n-ö "pilt" enam ei tõmba tähelepanu teistelt meeltelt nii palju ära ja keskendudki lõhnale, kuulmisele, kompimisele. Ja mitte ainult kätega kompimisele, vaid jalatallad on ka ühed väga head kompimiselundid, mille läbi suudad pisemadki konarused, kallakud, tõusud, servad tuvastada ja kogu selle informatsiooni enda tarbeks tööle panna. Jättes näiteks meelde, et enne kodu on asfald kergelt paremale poole kaldu ja majaesisel on liivasegune teepinnas.
Mis puutub konkreetselt lõhnatajusse, siis nägijaga eraldi võrrelnud ei ole, kuid on mitmeid olukordi ette tulnud, kus mina tunnen mingisugust imelikku lõhna või haisu, kuid nägija ei tunne ega saa aru, et midagi on nagu teistmoodi. Alles siis, kui mina kirjeldan lõhna või muudkui vatran mingisugusest lõhnast / haisust, siis hakkab nägija ka tähelepanu sellele juhtima.

Mina värve ei taju, kuid olen proovinud, kuna olen paari pimedat kuulnud rääkimas, et nemad suudavad eristada käte abil soojasid ja külmasid toone. Ma ei tea, kui palju see tõele vastab, aga ma ise usun küll, et pika treenimise ja harjutamisega on see täiesti vabalt teostatav.

7.Kas arvutit kasutad nii, et seal mingi värk, mis ette loeb, kus peal hetkel kursor on?
Jep, arvutil on selline värk peal, mida kutsutakse ekraanilugemisprogrammiks Jaws. Eestis on enamusel kasutusel Jaws, kuid neid progesid on ülemaailma väga palju erinevaid. Olemas on isegi Kalew, mis on eestlaste oma kõnesünt, aga see on sellise kohutava masinliku häälega, nagu arvuti oleks nakatunud sõrataudi.
Kursor antud programmi või tavalise kasutaja igapäevasesse kasutamisse ei puutu, kuna hiirt me ei kasuta ja me ei näe, kus kursor ekraanil asetseb. Enamasti surfame lehe peal ringi noolte abil, pluss mööda pealkirju saab H-tähega liikuda. Alt+F4 sulgeb akna, Shift+tab vahetab aknaid, vasak alt+D viib Su desktopile, kui kuskile kastikesse on vaja linnuke märkida, siis selleks tuleb vajutada "space" ehk "tühik" jne. Antud lühikäsklusi on tuhandeid, kuid igapäevaselt kasutan mina vast paarkümmend, kui sedagi :)
Ahjaa, kui vajutan mingi klahvi alla, siis ütleb hääleliselt, et mis klahviga tegu oli ja kui vajutan applicationi klahvi, siis ütleb menüüs oleva esimese valiku ja siis saan juba nooltega menüüs ringi liikuda. Mäletan nägija ajast, et menüüdes ringi liikudes oli isegi kuskil lõpus kirjas, et kui vajutad Ctrl+F, et siis saad lehelt näiteks vajalikku sõna või fraasi otsida. Ma muidugi ei tea, kas enam ka nii on.
Mõtlesin päris tükk aega, et kas seerin teiega toda kohutavalt piinlikku videopostitust, kus ma demon oma lobisevat arvutit. Lihtsalt see on nii kohutavalt nõme, kuna ma olen nagu mingi psaiko, kes kogu aeg naerab :D Aga mis seal ikka, siin on see postitus.

Ja ongi kõikk. Mulle endale tundub, et räme igav jutt sai kokku klopsitud, aga võib-olla ongi asi lihtsalt minus, kuna see on ju minu argine ja hall eluke, millega ma olen ära harjunud :D Aga siiralt loodan, et saite siiski midagi uut teada või tekkis veel uusi või täpsustavaid küsimusi. Igal juhul alati võite julgelt küsida, kõike võite küsida :D

neljapäev, 8. september 2016

Minu kõige kohutavamad ja piinlikumad hetked

Peale seda, kui minu eelmise postituse kommentaariumis tuli välja, et mind pole blogija Merje Tuvilasse vastu võetud, siis see info jõudis Merjeni kiiremini kui Usain Bolt 100 meetri sprindis finišhijoone jõuab ületada ja sain kohe personaalse kutse liitumaks füürergrupiga :D Naljakas oli see, et kui Merje grupiga ära liitusin, siis kirjutas mulle ka Mallu, kes kutsus mind kohe oma Naistejuttudesse (hakkas vist minust kahju :D), aga kuna selle grupiga liitumiseks on üks ja ainus reegel- Sa ei tohi samal ajal kuuluda Tuvilasse, siis seega istun ma praegu Tuvila kanaõrrel ja piilun, mida need tuvid seal kah pajatavad.

Eile siis tehtigi uus teema, mille alla oodati piinlike lugusid, mis kellegagi on juhtunud. Ma pean nentima, et ega seal väga ekstreemselt piinlikke lugusid minu jaoks polnudki. Naljakaid, seda küll, aga mitte ekstrapiinlikke. Selle teema tõstatamisega meenuski mulle, et ma tahtsin ju ka juba juppaega tagasi oma piinlikud eluhetked kandikul teie ette tuua.
Lasin siis peast kõik need kõige kõigemad hetked läbi ja sõelale jäi kolm ekstreemselt piinlikku ja naljakat juhtumit. Siin siis minu TOP 3:

1. Tantsides püksid ribadeks
Kes seda aastat enam mäletab, millal see juhtus ja võib-olla ongi see teadlikult minu mälusoppidest kustunud, kuna seda on liiga valus ja külm meenutada. Külm sellepärast, kuna olukord leidis aset südatalvel. Ma olin vast 20-aastane ja tol ajal käisin ma praktselt iga nädalavahetus väljas. Meil oli väljakujunenud selline oma mõnus seltskond. Põhiliselt mina ja siis 4-5 kutti. Me olime sõbrad ja saime kõik superhästi läbi. Vahepeal eksisid ajutiselt meie seltskonda ära ka mõned uued näitsikud, aga no see pole hetkel üldse oluline. Me polnud erilised diskopepud, vaid pigem veetsime aega pubides ja vahel harva juhtus, et lõpetasime õhtu ka Pärnu Mirages või Bravos (praeguse nimega nüüd vist Vaarikas?).

Igatahes tol õhtul olime sellises pubis nagu Racing, selline äge motopubi ja oli väike diskoõhtu. Mina ja mu sõber, kes on hull tantsu- ja laululõvi, tantsisime nii nagu homset ei oleks. Mäletan, et mul oli jalas skinni jeans ja mingisugune pluuse ja no mul oli jõhkramalt palav ja nahk oli suurest tantsuhullusest niiske. Otsustasin minna ja veits hinge tõmmata ning võtta lonksu külma jooki. Laua poole liikudes tundsin, et mu skinni jeansid on kuidagi naljakalt jalas. Ma ei saanud kohe täpselt aru, et mis on valesti, aga sain aru, et miskit on nihu.

Jõudes laua äärde istuma, hakkasin end tasa ja targu näppima, et sotti saada, miks ma tunnen end nii naljakalt. Katsusin siis end ettevaatlikult tagumiku juurest ja ma tõmbusin näost kaameks- mu käe all oli mu oma enese paljas kann. Mu kõrval istus mu üks mu parimaid ja usaldusväärsemaid meessõpru, kellele ma siis sosistasin kõrva, et ou kuule, mul on selline kahtlane tunne, et tantsisin püksid ribadeks, kas saad vaadata, kas see on päriselt või mul on luulud. Tõusin püsti ja sõber kiikas selja taha ja teatas, et jeps, mu püksid on täisulatuses p*rse pealt katki. Halleluuja! :D

Koju ma muidugi jalutasin nii, et sidusin jope ümber puusade ja ülemine osa oli siis põhimõtteliselt paljas. Tuletan meelde, et tegu oli südatalvega, paks lumi maas ja õues lahmas mingine -15C.Ärge küsige, et miks ma taksoga koju ei läinud- ma EI tea. Võib-olla sain ma tantsides ajurebendi ka ja sel momendil oli see taksondussektor mu peas rikkis. Ma nagu üldse ei mäletaks sedagi, et ma oleksin üldse kaalunud taksondus varianti või endale teadvustanud, et Pärnu linnas ka taksod sõidavad.

2. Tõeline romantika koos väikese puuksuga
Mnjaa, ühel ilusal õhtupoolikul jalutasime Joosepiga toidupoodi. Plaanide kohaselt pidi see olema meie armas käsikäes jalutus. Kuid poest väljudes trehvasime Joosepi venda, kes n-ö "soovis" Joosepiga nelja silma all korraks miskit arutada. Hetk hiljem tuli Joosep ja andis teada, et ma hakaku ees üksi kodu poole liikuma, et ta tuleb mulle järgi. Ma olin muidugi hingepõhjani solvunud, sest nagu mis mõttes, eksole?! :D

Kui ma juba otsapidi olin parkla teises otsas, siis Joosep karjus täiest kõrist üle poe parkla "Kai, ma armastan Sind!". Selle asemel, et samaga vastata või õhusuudlus saata, pobisesin ma vastu, et mingu metsa. Mul oli nii suur pinge, sest absoluutselt kõik inimesed vaatasid- bussipeatuserahvas, parklarahvas, niisama jalutajad jne. Kodu poole jalutades olin esimestel meetritel üpriski heas meeleolus, sest Joosepi selline ootamatu armastuseavaldus tegi hingele pai. Kuid, kuna lubas mulle järgi tulla, aga teda mitte kuskilt otsast ei paistnud tulevat, siis läks mu nägu samm-sammu haaval aina enam mossi.

Koju jõudsingi ilma Joosepita ja mul oli veel maa ja ilm aega isegi telkutki jõllitada, kui kuulsin esimesel korrusel tohkendamist. Vahepeal tuli Joosep magamistuppa ja andis suule ühe kiire musi ja kadus taas. Ma mõtlesin endamisi, et misasja, arvabki tõesõna, et mingi üks musi korvab kogu selle pettumuse, mille mulle valmistas või?
Umbes pool tunnikest hiljem tuli Joosep tuppa ja võttis mu kätest kinni ja palus alla korrusele tulla. Mina, pettunud ja vingus naisena, ei tahtnud isegi kuulda sellest ja puiklesin vastu, aga Joosep ütles, et tulgu ma ainult korraks ja kui mulle tõesti ei meeldi, et siis võin kohe tagasi üles tulla.

Allakorrusele jõudes suundusime vannitoa poole ja mul käis peast läbi mõte, et misasja... Teades, et mulle meeldib koos dušitada, et nüüd siis tahab koos duši alla minna või, et oma tegu heastada?Jõudsin ainult paar sekundit selle üle oma peas arutleda, kui Joosep avas vannitoaukse ja mulle vaatasid vastu kümned ja kümned küünlad, imeilus muusika, vann oli vett ja vahtu täis ja selle serval oli vahuvein ja seest tühjaks koogitud ananass, mille sees oli puuviljasalat ja sisse torgatud kaks lusikat. Ma virutasin ukse pauguga kinni ja läksin jalgu trampides minema, sest ega ma mingi odav libu pole ometigi, eksole. Haha, nalii! :D Tegelikult ma taltusin koheselt, sest see oli nii kohutavalt armas! :)

Istusime siis vannis näod vastakuti, jõime vahuveini ja Joosep vahepeal söötis mulle imemaitsvat puuviljasalatit sisse. Õhkkond oli äärmiselt romantiline, selline vaikne, ainult tasane muusika lihtsalt taustaks kostumas, kui äkki kerkivad vannivee pinnale mullikesed. Tsiises, ma oleksin seal samas tahtnud ära surra, ma lihtsalt ei suutnud kinni pidada. Joosep peatas hetkeks salati mäletsemise, vaatas mulle otsa ja küsis, et mis see oli? Kust mina tean, äkki keegi snorgeldab seal vee all :D Ei, tegelikult ma ei suutnud mitte kui midagi vastata, sest niii piinlik oli. Joosep tõelise džentelmenina ei saanud ju mind häbisse jätta ja päästis olukorra nii, et lasi ise ka vee all ühe korraliku kärtsu peeru :D

3. Oi, ma lekin
Jällegist oli talvine aeg ja käisime ühes hästi peenes restoranis kolmekäigulist õhtusööki ja üksteise seltskonda nautimas. Minul oli seljas lühike ja üpriski paljastav must kleidike. Õhtu, kui selline, möödus restoranis meeldivalt. Olukord võttis trastilise muutuse alles siis, kui otsustasime peale mõnusat õhtusööki minna talvisesse vanalinna jalutama. Jalutame ja jalutame, naerame ja vestleme kõikvõimalikel teemadel, kui mulle äkitselt lööb ninna selline ebameeldiv hais. Mõtlesin, et no great, kuskil on taas mingisugune kanalisatsioonitoru külmakraadide tõttu lõhkenud või lekkima hakanud ja rikub siin meie mõnusat atmosfääri.

Sel momendil ma muidugi kohe aru ei saanud, et ainus, kes siin atmosfääri rikub ja kellel on toruhäired, olen ma ise. Enam ma muidugi ei mäleta, et mis hetkel ma selle "oivalise" avastuse tegin. Võib-olla siis, kui asi läks liiga niiskeks... Mäletan vaid seda, et lõpuks suundusime Statikasse, kus ma sain vetsus end pesta ja korrastada ja kui tundus, et kõige hullem on juba möödas, siis ma eksisin rängalt, sest kui Sa avalikku vetsu lähed, endal sitarida järgi, siis pole ju tarvis ust lukustada, milleks, eksole?! :D

Niisiis samal hetkel, kui mina end loputasin ja kasisin, tõmmati uks lahti ja nii mina, kui ka too teine naisterahvas jäime hetkeks tardunult üksteist vahtima. Teate ju küll seda hetke, kui aeg justkui murdosasekundiks peatub ja on selline akward olukord. Vot seal leidis täpselt samasugune asi aset ja ma ausalt öeldes ei oska isegi öelda, et kummal meist oli piinlikum. Minul oli igatahes supermarkk. Oleksin tahtnud lihtsalt 10 korda järjest ära surra, maa alla vajuda või looteasendis natuke nutta tihkuda. Et paraku sellist enesekindlust mul ei ole jah, et kui olen hetk tagasi end täis lasknud, et siis tulen virutan kannaga ukse lahti ja räuskan jeah, see on elu, ikka juhtub! :D

Uh, ma tunnen end nüüd veits alasti :D Aga nüüd on teie kord ja kuna teil on ju selline imeline võimalus anonüümsena kommenteerida, siis olgu olla, ma tahan nüüd lohutuseks lugeda teie ekstreemseid piinlikke olukordi. Ma ju ei saa ometigi olla ainus inimene siin maamunal, kes on kohtingul püksid täis lasknud, superromantilisel hetkel puuksutanud või niisama tahtmatult end paljastanud.