Naistepäevast

Pühapäeval oli siis 8. märts, sajandi soojarekord ja ühtlasi ka naistepäev. Mina veetsin pool päeva Maci pool ja kuna nädalavahetusel käisin ka pealinnas, siis tõin Macile sealt naistepäevaks väikse kingituse...tegelikult polnud see kingitus ostetud mõeldes lähenevale naistepäevale, vaid pigem kui heale ja toredale sõbrale. Ostsin siis Macile sinise majakese, mille aknal istub kiisu, pesunööril kuivavad trussikud ja muud kraami ning katus käib maja küljest ära, kust saab endale meeletus koguses märkmepabereid võtta ja vajalikke asju üles märkida. Kui nägin seda märkmik-majakest, siis teadsin koheselt, et see on just see, mida Mac vajab, sest ei ole lihtne elada sellise mäluga nagu Temal on....vabandust, selle mäluga, mida Tal EI ole! :D
See müstiline koht, kust ma selle vahva majakese sain, on siis Maci poolt reklaamitud ja ülistatud Tigeri pood. Mulle ka nüüdsest see pood väga-väga meeldib.

Kui nüüd naistepäeva juurde tagasi minna, siis kuskil peale nelja hakkasin Maci poolt koju liikuma, sest Joosep oli kannatamatult korduvalt helistanud ja uurinud, et no millal ma ometigi koju jõuan. Meeleolu oli mul väga hea ja kui astusin trepikoja trepist üles, siis kattis mu nägu lai naeratus. Astusin korteri välisuksest sisse ja ütlesin reipalt: "Tsauu!", kuid korteris oli haudvaikus. Esiti mõtlesin, et Joosep läks Pythoniga jalutama, sest isegi Pythonit polnud teisest toast kuulda. Janeti olin rakmetest ja jalutusrihmast vabastanud juba trepikojas ja nii ma siis seisin hetke korteri koridoris ja pidasin endamisi aru, kui äkitselt ja vägagi ootamatult kiskus Joosep minult rakmed käest, viskas need kus see ja teine ja kahmas mu oma tugevasse embusesse, soovis imeilusat naistepäeva ja ulatas mulle 10 kollast tulpi, suflee kommid ja kodujuustukoogi, mille nimi oli "Armastusega". See oli niiii ootamatu ja tõsiselt armas ning kui tavaliselt ma mõtlen igasugu võimalikke üllatusvariante läbi, et kuidas keegi (loe: Joosep ja sõbrad) võiks mind üllatada, siis seetõttu on mind üpris raske millegi ootamatuga tabada, kuid Joosep sai seekord sellega suurepäraselt hakkama. Kui arvasin, et üllatused on lõppenud, siis eksisin...Joosep ei lasknud mul jakki seljast võtta, vaid ütles, et nüüd lähme restorani einestama, kuid Janeti jätame koju. Kes mind ja Janetit teavad, siis teavad ka seda, et mina üldiselt Janetit endast maha ei jäta ja seda mitmel põhjusel:
a. ma tunneksin end poolikuna;
b. ma igatseksin oma popsikut meeletult;
c. Dzännu ei kannata üksi kodus olemist ja haugub, ulub...tegelikult pole vist asi ainult üksi olemises, vaid minust eemalolek mõjub traumeerivalt, sest isegi siis kui Joosepi või Maciga on, siis niutsub...aww, pisike popsu, ma tunnen samamoodi;

Aga kuidas siis lahendada antud olukord nii, et kõik jääksid olukorraga rahule - Dzännu, meie ja naabrid?! Eelmisel suvel tegime väikese katse...panime...EI, ei pannud pirukasse muna nagu Bläk Rokit oma laulus laulis, vaid panime Janeti koos Pythoniga magamistuppa kinni, andsime närimiskondi, jätsime teleka mängima ja enne kui korterist lahkusime, lülitasime ka veekeedukannu sisse, et veekannukahin summutaks välisukse klõpsatuse ära. Kõik toimis ja kavaldasime Dzännu tookord täiega üle. Seepärast julgesime ka seekord selle kavala nipi kasutusele võtta.

Restoraniks valisime praktselt ületee asuva Zenzeni restorani ja nagu nimest võib aimata, siis on tegu hiina köögiga, kus köögis askeldab päris pesuehtne väike kollane hiinlane. Alguses tundus väljast vaadates, et restoran on täiesti täis ja et me ei pääsegi löögile, kuid lähemal uurimisel selgus, et täpselt üks laud kahele on veel vaba -  just nagu meie jaoks loodud ja hoitud. Menüü on seal väga mitmekesine ja rikkalik ning kui Joosep mulle luges järjest erinevaid toite ette, siis tekkis minus aina suurem segadus ja otsustusvõimetus, kuid lõplikuks valikuks osutus riis köögiviljade ja küüslauguga ning kõrvale säriseval pannil kana koos krevettidega. Kui see sõnaotseses mõttes särisev pann toodi lauda, siis kõik restoranis viibivad inimesed pöörasid pilgud meie poole, et uudistada, mis imepärast toitu me tellisime :) Ma ütlen ainult ühe sõna selle toidu iseloomustamiseks: oivaline!
Igati meeleolukas ja tore oli minu naistepäev ja ma olen nii rõõmus ja tänulik selle erilise päeva eest. Aitäh, armas Joosu! :)

PS, Kui restoranist kodu poole liikusime ja olime juba peaaegu sebra juurde jõudmas...kostus üle tänava "Auuuuuh!" Jap, see oli Dzännu, kes seekord hammustas siis meie nipi läbi ja avastas, et on üksi koju jäetud (ilmselgelt pole Python pirtsaka labradoripreili jaoks piisav seltsiline, kaaslane, lohutaja vms).

CONVERSATION

0 kommentaari:

Postita kommentaar

Back
to top