Tegus nädalavahetus ehk kilomeetrine postitus :)

Mõtlesin juba reedel, et võiksin peale tegusat nädalavahetust natuke siia kribada, et mismoodi mul sujus uue marsruudi õppimine ja millised on minu muljed peale toormahla ja smoothi koolitust.
Esiteks tahan öelda, et nii mõnna oli nädalavahetusel olla Dzännuga kahekesi, sest see oli selline mõnus tüdrukute chill. Toad olid korras, käisime parkides jalutamas ja linnulaulu kuulamas, lebotasime niisama kõrvuti voodis päikselaigu sees, kuulasime meelepärast muusikat ja lihtsalt oli selline kudrumudru.
Laupäevaseks oli mul kindel plaan minna vaadata üle Emajõe äärne marsruut, kuna MTÜ Lapsed Õue kutsus mind koos Dzännuga ühisele jalutusele, kus räägiksin juhtkoertest. Kui ma uksest välja astusin, siis tundsin, kui võrratult ilus ilm väljas on ja otsustasin enne marsruudile minemist istuda natuke Kassitoomel oma heal tuttaval kiigepingil. Samal ajal kui mina omastasin päikesest D-vitamiini ja kuulasin kevadist linnulaulu, tuuseldas Dzännu mööda parki ringi. Mingi hetk ajasin end ikka püsti ja seisin tühjad rakmed käes ning ootasin Dzännu tagasitulekut, kui äkki kostus eemalt ühe jalutaja kommentaar kaaslasele: "Näe, Tal on juhtkoer!"
Ehh, ma ise muigasin selle peale lõbusalt ja mõtlesin, et mul on tegelikult hetkel ainult rakmed käes, aga olgu siis nii...kui juhtkoer siis juhtkoer, sest tegelikuses oli mul juhtkoer ka kuskil...pargis.
Kui sain Dzännule rakmed peale, siis hakkasime Kassitoomelt Kroonuaia tänava poole liikuma, mida mööda plaanisin Emajõe tänavani jõuda ja sealt üle sebra minna ja ületada Kroonuaia sild, peale mida keerata paremale ja siis veel paremale ja (ei, mitte kõndida jõkke), vaid kõndida silla alt läbi ja voilaa...jõuda Emajõe äärsele puiesteele. Kõik tundus lihtne ja loogiline ning korralike maamärkidega marsruut. Tegelikkus nägi aga välja järgmine:
1. liigun mööda von Beari tänavat, ületan Jakobi tänava ja lähenen mööda Kroonuaia tänavatpidi Emajõe tänavale - kõik lihtne ja arusaadav.
2. jõuan Emajõe tänava sebrani...vähemalt üritan jõuda, kuna väikest segadust tekitab see, et pole madalat asfaldiäärt, mis minu mälu järgi peaks seal olema - Dzännu on enesekindel ja kõiketeadlik, mina veidi kahtlustav ja segaduses, kuid tean kindlalt, et asun Emajõe tänava ääres ja et pole sõiduteed veel ületanud.
3. Otsustan lõpuks siiski sõidutee ületada umbes täpselt (suure tõenäosusega kuskilt sebra kõrvalt). Jõuame õnnelike ja elusana üle. Annan Dzännule käskluse keerata vasakule ja otsida sild paremale, kuid mingi hetk hakkan endas kahtlema ja keerame otsa ringi. Otsustan liikuda pikki Emajõe tänavat seni kuni suudan end positsioneerida - mul pole väga selget ülevaadet oma algsest asukohast, silla asukohast ega kesklinna kaugusest.
4. Äkitselt keerab Dzännu tungivalt vasakule, mina loomulikult keelan, sest juhtkoer ei tohi ju ometigi ilma minu loata kuskile kõrvaleteele kalduda. Kuid kuna ma ei oska ühtegi tarka käsklust koerale anda, siis järgnen oma targale juhtkoerale. Hetke pärast taipan, et ületame Kroonuaia silda, aga mitte paremalt poolt, vaid vasakult. Mõistan, et sellisel juhul ei pea ma minema silla alt läbi, vaid keerama lihtsalt peale silda vasakule - antud olukord tekitab minus küsimust, et kas asun nüüd kõige Emajõe äärsemal puiesteel, või natuke eemal (mõnel kõrvalisemal teel)?
5. Võtan lahti oma uhke äpi nimega Blind Squar, mis teatab asjalikult, et asun Ranna puiesteel ja et kella ühe suunal asub Tartu Rock spordihoone. Peale seda infot otsustan siiski helistada Macile, et täpsustada oma asukohta, kuna meil on omavahel selline vahva äp nagu Find My Friend ja Mac saab mind jälitada. Mac võtab kõne vastu ja hõiskab: "Ma just praegu tahtsin Sulle rõõmuteatega sõnumi saata ja teada anda, et oled õigesse kohta pärale jõudnud!" - vahva...mina aga ei tea päris täpselt kuidas ma sinna õigesse kohta pärale jõudsin, marsruut jäi uduseks.
6. Marsruut tagasi kujunes plaanipäraselt, ehk et jõudsime silla alla, samuti jõudsime ka silla peale ja nii uskumatu kui see ka ei tundu, siis jõudsime selle ka ületada (kusjuures õigelt poolt). Peale Kroonuaia silla ületust, väike sisselõige vasakule ja voilaa...sebra lamas seal samas ning edasi läks kõik juba lepase reega. Välja arvatud see hetk tagasiteel, kui pidime Dzännuga silla alla laskuma, siis korrutasin endale häälekalt: "Ma saan surma, ma saan surma, ma saan surma!"
Positiivne mõtlemine tuleb alati kasuks...ma olen seda ju koguaeg rääkinud :D

Peale sellist väikest seiklust ei läinud ma koju, vaid Maci poole, sest tublide, virkade, kripsis-krapsis, nunnude, toredate ja mis kõike veel fännidena tegime Sadamasilla liikmetele loombandsidest käepaelad. Päriselt ka ma soovitan kõigil minna Sadamasilla kontserdile, see on lihtsalt nii teraapiline, täis naeru ja mõtteid.
Pärast läksime veel Pahadesse Poistesse ja siis kunagi veel koju ka ning kuna mul on veel üks tore äp nimega Health, mis loeb minu samme, siis laupäeval kõndisin ma 15 150 sammu, mis teeb kokku üle 11 km. Lisaks hetkel keskmine päeva kilometraaž on minul 3,7 km. Ma arvan, et võin rahule jääda ja et olen täitsa aktiivne, eriti arvestades seda pisikest fakti, et see päeva keskmine on olnud ka 5-6 km.

Eile oli siis samuti sündmusterohke päev ja seda juba hommikul ärgates, või oleks õigem öelda, alates sellest hetkest, kui mind äratati. Kuna olime Dzännuga teinud tõesti väga pika päeva, siis otsustasin ma ainuisikuliselt, et magame kella kümneni, aga telefon helises natuke peale üheksat ja helistajaks oli isa. Ma otsustasin, et ei reageeri, vaid helistan hiljem tagasi, kuid isa ei jätnud jonni ja helistas uuesti ja uuesti ning ma võtsin lõpuks vastu.
Mina hästi unise häälega, et isa ikka aru saaks, et ma magasin ja et segab mu und: "Jaaah!?"
Isa: "Tsau! Magad või?"
Mina: "Mhmh."
Isa: "Kes siis koeraga välja läheb, kui hambad laiali magad?"
Mina: "Ma käisin öösel ära ja mõtlesin täna magada kümneni."
Isa: "Me oleme Sul akna all..."
Mina täiesti selgel häälel: "Misasja?! Päriselt või? Sa teed nalja!"
Isa: "Kui ei usu, siis vaata oma kompku aknast välja..."
10 sekundit hiljem pahvatas isa naerma ja ütles: "Ma unustasin ära, et Sa ju ei näe."

Ma ei tahtnud seda tõesti ikka veel uskuda, et nad Tartus on, sest mu isale meeldib aegajalt taolisi vimpkasid visata, kuid seekord polnud see tõesti nali, sest nii kui ma välja jõudsin, siis kallistas mind pisike õde Maria, õetütar Jaanika, isa ja isa naine. Läksimegi siis Kassitoomele jalutama ja väga äge oli. Maria ja Jaanika mängisid Dzännuga ja täiskasvanud arutasid niisama omi asju :D
Isa tõi moonakotikese ka, mis sisaldas terve latt suitsuvorsti, juustu, sprotte, küpsiseid ja väimehele nisuõlu. Maria enne ära minekut muudkui korrutas, et Dzännu on nii nunnu ja armas ning et Tema ei teadnudki, et Dzännu oskab sedasi mängida, kuna arvas, et Dzännu on nii ära treenitud. Vot siis! :)

Eile käisin siis ka toormahla ja smoothi koolitusel, aga kuna mu postitus on juba mingi kilomeetri pikkune, siis kirjutan lühidalt. Mulle mahlad ja smoothid väga maitsevad ja üldiselt meeldib mulle süüa kevadeti rohkelt värsket ja ma pole kunagi armastanud enda kõhtu meeletult täis pugida. Seega tundus igati vahva minna ja õppida miskit uut. Sain teada palju uut ja kasulikku. Näiteks mismoodi keha omastab ensüüme, toitaineid, süsivesikuid ja kõike muud kasulikku siis, kui teed juurviljad mahlaks. Mis vahe on mahlamasinatel, miks soovitatakse puuvilju süüa, kuid aed- ja juurvilju mahlana tarbida jmt. Eile jõime siis sellise kooslusega mahlasid:
1. oranž mahl silmadele ja südamele: porgand-õun-ingver-sidrun
Mulle maitses see mahl kohe väga-väga.
2. punane mahl selgeks mõtlemiseks: pirn-peet-greip-apelsin-spinat.
See oli samuti väga maitsev, aga peedi mahlaga alustajatele peab südamele panema, et see võib mõjuda kõhtu lahtistavalt.
3. seedimist soodustav rohekas mahl luustikule: õun-seller-fenkol.
See mahl oli esimest lonksu võttes veidi võõra maitsega, kuna mina sellerit ei armasta, aga iga lonksuga hakkas mahl aina rohkem maitsema.
4. oranž C-vitamiinirohke igavese nooruse eliksiir: apelsin-paprika-kurkum-sidrun.
See oli samuti väga huvitav ja jällegi maitsev.

Peale sellist mahlakoolitust oli mu kõht mahla täis ja meel rõõmus ning kui ma veel õhtul Maci ja T.-ga jalutama läksin, siis Mac küsis, et mida me jõime seal, et ma naeran ja olen selline trillalatrallalaa...mitte, et ma muidu ei oleks, aga ju ma olin siis natuke rohkem kui muidu. Enesetunne oli igatahes super!

Ehee, mul meenus veel üks seik eilsest päevast, aga ma ei tea kas ma hakkan seda kirjutama, sest muidu loete seda postitust silmad punnis ja otsa ega äärt ei tulegi.
Ei, ma pean, aga mitte kohe :D
Ma sunnin end kirjutama täna õhtul, või öösel, või homme hommikul...ühesõnaga mingiaeg.
Tänan tähelepanu eest! :D