Täidetud kõrvits

Mul vedelesid siin juba pea nädal aega kaks mõnusat kõrvitsat ja kuna ma sain Maaru käest ka uue retsepti, siis ei jäänud muud üle, kui oma taguots diivanilohust välja õngitseda ja koivad kööki vedada ja hakata aga kokkama. Kui alguses võib retsept ja kogu see valmistamisprotsess tunduda raketiteadusena, siis kummutan koheselt eelarvamused ning ütlen, et ma ise olin täiega üllatunud, kui ma kõrvitsat ahju pistes avastasin, et misasja, nii kähku käiski kõik või?! :) Nii, et kes soovivad kiirelt ja lihtsasti valmivat õhtusööki, mis oleks ühtlasi ka toitev ja minu arvates üsnagi tervislik (no kui me selle kohvikoore ja merevaigu välja jätame), siis palun väga, siin on teile retsept. . Ja kui ma alguses nati pelgasin, et mida Joosep sellest imeliku sisu ja välimusega toidust arvab, siis mainin etteruttavalt ära, et temagi kiitis taevani ja kühveldas seda endale kahe suu poolega sisse.

Vaja läheb:

• ühte kõrvitsat, umbes paari kilost
• paprikat (kuna mulle meeldivad värvid, siis mul oli 1 kollane ja 1 punane)
• ühte keskmist mugulsibulat
• võid
• kanahakkliha (veganid võivad siis lihavabalt teha)
• kohvikoort
• merevaiku
• katteks riivitud juustu
• maitsestamiseks: till, viie pipra segu, sool, basiilik

Valmistamine

Haki sibul ja prae pannil võiga kuldpruuniks. Seejärel lisa kanahakkliha. Samal ajal, kui hakkliha kergel tulel kaane all küpseb, otsi välja paprikad, puhasta need ja haki suupärasteks tükkideks ning seejärel viska samuti pannile. Vahepeal maitsesta kogu seda kemüüset pipra, soola ja muude meelepäraste maitseainetega.
Kui kogu kupatus on visuaalselt enam-vähem küps, siis vala see kohvikoorega üle. Originaalretseptis merevaiku polnud, aga kuna mul seisis külmikus üks poolik karp ja mulle tundus, et miskit võiks veel sinna lisada, siis viskasin selle ka kõige viimasena kogu sellele mandile peale ja segasin läbi.

Järgmiseks võtsin kõrvitsa. Loputasin selle igaks juhuks jooksva vee alt läbi ja lõikasin suure lihuniku noaga pooleks. Siin muidugi tasub hoolas olla ja mitte teha sama viga, mida mina tegin. Kui kõrvits on nii nagu see olema peaks, saba ülespidi, siis lõigata horisontaalselt pooleks, mitte vertikaalselt, nagu mina seda kilplase kombel tegin. Ma ei tea, ärge küsige, et kus mu mõistus sel hetkel oli, igatahes mitte kodus. Selle apsaka tulemusel oli minu täidetud kõrvits veits loperguline ja kööbakas, sest ma pidin põhja alt viilaka välja lõikama, et see püsti seisaks ja kummuli ei veereks.

Ma sain täna kusjuures jälle mannatera võrra teadlikumaks. Ma arvasin, et kõrvitsa poolitamine on nii raske ja keeruline protsess, et raudpoltkindlalt on selleks tarvis mehe kätt, aga tutkit brat. See oli niisama lihtne, kui hommikul endale sokke jalga panna. Päriselt.
Kui kõrvits poolitatud, siis kaapisin lusikaga seemned ja suurema osa säbrust välja ning hõõrusin kõrvitsat seespidiselt võiga ja pistsin 200C kraadisesse eelsoojendatud ahju.

Kui see kõrvits oli seal ahjus nukra ja tühjana oma 20 mintsa küpsenud, siis tõstsin selle välja, viskasin panni peal oleva kemüüse kõrvitsasse, katsin juustuga ja viskasin uuesti järgmiseks 20 mintsaks ahju. Mul kahjuks katteks riivjuustu polnud, aga ega see maitset kuidagi ei rikkunud. See maitses hoopistükkis iii-mee-lii-selt! :)

Kui ma köögist Joosepile hõikasin, et kõrvits on valma ja ta seda vaatama tuli, siis tekkis tal ainult üks küsimus. Kuidas seda süüakse? Ma laiutasin selle peale ainult käsi ja nentisin, et kust mina seda teadma peaksin.Retseptis polnud serveerimise kohta poolt sõnagi mainitud. Seega viskasime kahvlid otse kõrvitsasse, sättisime end mõnusasti diivanile ja kukkusime õgima. Kuigi ma pole üldse kade inimene, siis see kõrvits oli nii jommjomm, et mul oli isegi suts kahju seda Joosepiga jagada :D