Kirjutan ja kustutan. Kirjutan uuesti ja kustutan siis jälle kõik ära. Ei teagi kust alustada või kas üldse on mõtet sellest rääkida, kui see kõik oli lihtsalt minu peas. Kujutasin ette midagi, mida pole ja pole kunagi olnudki. Räägin sõprusest.Eile oli pikk ja väsitav päev. Ma  ei hakka kirjutama, kus käisin,  kellega kohtusin, pole oluline. Oluline on vaid

Kuna ma eile öösel kirjutasin blogi Facebooki lehele ilmatu pika postituse oma humoorikast ja südamlikust bussireisist (saladuskatte all võin öelda, et ligi kuustuhat tähemärki), siis  mõtlesin, et ah, kui mul nagunii on sõrmed juba soojaks toksitud, et mis seal siis ikka – kirjutan teile juba ühe soojaga ära ka jätkupostituse oma neeru ja pankrease siirdamisest. Aastalõpu boonus või

Hellõu! Ma digivanaema nuputasin ka lõpuks välja, kuidas oma blogisse tagasi sisse saada. Kes pole kursis, siis eile õhtul, kui ma sain oma postituse valmis ja tahtsin seda avaldama minna, siis Blogger jättis mu ukse taha. Küsis mingit PIN koodi, mida mul pole kunagi olnud, siis tahtis sõrmejälge ja näotuvastust ja sada muud asja veel, aga ma polnud

Ma tulin ütlema, et homme (või kui loete neljapäeval, siis täna) lähen ma haiglasse biopsiale. Ei midagi tõsist, lihtsalt tavapärane protseduur, mida tehakse kõikidele siirdatutele peale aasta möödumist opist. Ent seoses sellega tahan ma rääkida teile ühe ebameeldiva loo, mis juhtus minuga möödunud aasta suve hakul, kus haigla registratuuritädi keeldus mulle osakonnast hooldajat kutsumast, sest neil on töötajate

Eile nägin ma ühes Facebooki grupis noore naise abipalvet, mis oli sinna 21 minutit tagasi postitatud. Ma hnimesid ei hakka avalikustama, sest teema on tundlik ja pealegi see, mis ma edasi kirjutan ei pruugi ju sada protsenti tõele vastata. Aga ma lihtsalt väga tahaksin teada, mida teie kogu sellest asjast arvate. Lugu siis nimelt järgmine. Üks neiu oli

        Kui olime Joosepiga Kliinikumi parklasse jõudnud ning veel viimased minutid vaikuses autos istunud, suundusime hetk hiljem EMO sissepääsu juurde. Kohe kui sisse saime, täitsime paberid, sain endale randmepaela ning üks noor meditsiiniõde viis mu endaga kaasa, et mõõta rõhku, tegi EKG ning toksis midagi arvutisse. Samal ajal kui ma toolil istusin küsis ta, et ega ma