Kuna ma eile öösel kirjutasin blogi Facebooki lehele ilmatu pika postituse oma humoorikast ja südamlikust bussireisist (saladuskatte all võin öelda, et ligi kuustuhat tähemärki), siis mõtlesin, et ah, kui mul nagunii on sõrmed juba soojaks toksitud, et mis seal siis ikka – kirjutan teile juba ühe soojaga ära ka jätkupostituse oma neeru ja pankrease siirdamisest. Aastalõpu boonus või
Lapsed ja loomad pidid paremini tajuma
Hellõu! Ma digivanaema nuputasin ka lõpuks välja, kuidas oma blogisse tagasi sisse saada. Kes pole kursis, siis eile õhtul, kui ma sain oma postituse valmis ja tahtsin seda avaldama minna, siis Blogger jättis mu ukse taha. Küsis mingit PIN koodi, mida mul pole kunagi olnud, siis tahtis sõrmejälge ja näotuvastust ja sada muud asja veel, aga ma polnud
Suure tüdruku püksid
Ma tulin ütlema, et homme (või kui loete neljapäeval, siis täna) lähen ma haiglasse biopsiale. Ei midagi tõsist, lihtsalt tavapärane protseduur, mida tehakse kõikidele siirdatutele peale aasta möödumist opist. Ent seoses sellega tahan ma rääkida teile ühe ebameeldiva loo, mis juhtus minuga möödunud aasta suve hakul, kus haigla registratuuritädi keeldus mulle osakonnast hooldajat kutsumast, sest neil on töötajate
Sinisilmne abistaja ehk kas mind tõmmati lohku
Eile nägin ma ühes Facebooki grupis noore naise abipalvet, mis oli sinna 21 minutit tagasi postitatud. Ma hnimesid ei hakka avalikustama, sest teema on tundlik ja pealegi see, mis ma edasi kirjutan ei pruugi ju sada protsenti tõele vastata. Aga ma lihtsalt väga tahaksin teada, mida teie kogu sellest asjast arvate. Lugu siis nimelt järgmine. Üks neiu oli
Tõukekelgutamine ja käeluumurd
Tõukekelgutamine ja käeluumurd
By Kai
Mõned nädalad tagasi hõiskasin ma oma Facebooki blogilehel, et arvake ära, kes läheb Soomaale tõukekelgutama ning lisasin, et loodetavasti läheb kelgutamisega nats paremini kui suusatamisega. Ja no selles mõttes läkski, et kuhugi vastu puud ma ei kelgutanud ning kraavi ka ei kihutanud. Tõele au andes ei kihutanud ma üldse kuhugi, sest me ei käinudki kelgutamas. Ja takkajärgi olen
Ma tõin neeru
Kui olime Joosepiga Kliinikumi parklasse jõudnud ning veel viimased minutid vaikuses autos istunud, suundusime hetk hiljem EMO sissepääsu juurde. Kohe kui sisse saime, täitsime paberid, sain endale randmepaela ning üks noor meditsiiniõde viis mu endaga kaasa, et mõõta rõhku, tegi EKG ning toksis midagi arvutisse. Samal ajal kui ma toolil istusin küsis ta, et ega ma
Ja selline ta oli
Ja selline ta oli
By Kai
Ma jõudsin ka nüüd postituseni, millega kenasti oma aastakene kokku võtta, ära pakkida ja tõsta riiulisse, teiste karpide ja kastide kõrvale. Kui varasemalt olen ikka ja jälle mõelnud, et ah, ma ei viitsi oma aastast kokkuvõtet kirjutama hakata, miljonile küsimusele vastata ja siis seeläbi panna end tundma nagu mul oleks juba varajane Alzheimeri tõbi kallal, sest aasta lõpuks
Tellimine:
Postitused
(
Atom
)

Olen noor naine, kes kaotas 21. aastaselt diabeedi tagajärjel nägemise. Mind rõõmustavad siin elus väikesed lihtsad asjad. Nagu ütles rebane „Väikeses printsis“: „Siin on minu saladus. See on väga lihtne: ainult südamega näed hästi. Kõige tähtsam on silmale nähtamatu.“